Kolmapäeva hommikuks oli Metsaülikool täpselt poole peale saanud. Ilmad küll eriti ei paranenud, kuid sellest hoolimata tuli inimesi järjest juurde. Kokku käis selle aasta MÜ-st läbi üle 120 metsatudengi.
Pärast keele ja kõne gruppe pidas ettekande „Vaba Eesti Sõna“ toimetaja Kärt Ulman, kes arutles küsimuse üle, milleks on vaja väliseesti ajakirjandust. Varsti möödub 120 aastat eestikeelse ajakirjanduse sünnist Põhja-Ameerikas ning 1940. aastal oli kuukiri „Meie Tee“ ainus eestikeelne vaba kirjasõna kogu maailmas. Tänapäeval võitlevad raskustega kõik välisriikides ilmuvad eestikeelsed ajalehed. Kuid paberlehe ilmumine on ka tänapäeval väga oluline, nii võõrsil elavaile kui kodueestlastele.
Pärast lõunasööki toimus kontsert „Mets kohas“, kus helilooja ja pianisti Mark Julson mängis oma regilaulul põhinevat loomingut. Soovijail oli võimalus minna ka ekskursioonile Jämesääre skaudimuuseumisse.
Kolmapäeva õhtul rääkis Stockholmi Eesti Kooli (SEK) direktor Jaan Seim oma koolist. SEK-i tekkelugu ja püsimajäämine on olnud justkui ime – kool tegutseb juba 1945. aastast alates ning annab tänapäeval põhiharidust kuni 9. klassi lõpuni. Üle 200 õpilasega koolil on väga hea maine ja tugev tase. Jaan Seim näitas ettekande lõpetuseks ka lühifilme oma koolist.
Jaan Seim oli tooniandjaks ka samal õhtul toimunud Kesknädala peol, kus ta esines algul torupillimänguga ja siis laulis omaenda laule kitarri saatel (koos Olavi Kellega). Õhtu jooksul astus üles ka Jaani juhendatav MÜ 2015 koor. Eeskava ja veini kõrvale pakuti suurt võileivatorti - selle pealispinna olid kohalviibijad torupillihelide saatel ise kaunistanud. MÜ-s osalesid sel aastal ka aktiivsed kalamehed Sören ja Erik, kes tõid peolauale äsja järvest püütud ja lõkkel küpsetatud kala.
Neljapäevahommikune loeng oli Iivi Zajedovalt, kes rääkis väliseesti kultuurist ja suurürituste tähtsusest omakultuuri hoidmisel. Iivi Zajedova on korduvalt viibinud välisriikides, kus on uurinud ja küsitlenud harrastustegevuste korraldajaid. Sellised harrastustegevused, lisaks esteetilisele naudingule ja meelelahutusele, tugevdavad ka meie identiteeti.
Pärast kohvipausi toimus Valdur Mikita juhitud arutlusring paigavaimu teemal. Eesti keel pakub toredaid võimalusi sõnamänguks: tekib järjest uusi kultuurivorme, mis lähevad metsa, ja seda sõna otseses mõttes – metsas annavad sümfooniaorkestrid kontserte ja sinna on tekkinud nn. mõtlustalud. Mida rohkem on „metsaläinud“ kultuuri, seda tervem on ühiskond. Eestluse säilitamiseks on võrdselt olulised nii keel, kultuur kui loodus. Eestlase hing vajab metsistumist ning kultuur on olnud väga oluline ellujäämisstrateegia võõrvõimu ajal. Võiks lausa rääkida Eestist kui kultuurilisest suurvõimust. Tänapäeval on aga Eestis identiteedikriis (ei osata olla samaaegselt rahvuslane ja maailmakodanik) ning selles vaevlevad inimesed klammerduvat üha enam Valdur Mikita teoste külge, et niimoodi oma sisekriisi lahendada. Mikita kirjutised on olnud Eestis ülipopulaarsed, kuid tema kirjanduslik edu ei ole tema oma sõnul põhjustatud Jaan Krossiks olemisest (ühe staažika MÜ-lase sõnul olevat ta hoopis Lennart Meri ja Fred Jüssi ristsugutis). Arutlusringis oli juttu ka Eesti meedia kehvast olukorrast ning mõtestatud ajakirjanduse üha harvemaks muutumisest. Kodueesti ajakirjandus oleks justkui tõmmanud „raudse eesriide“ väliseesti sündmustele ette. Arutlusring pakkus palju mõtlemisainet, kuidas lähitulevikus edasi liikuda.
Pärastlõunal organiseeris Sirje Kiin järve kaldal luuletaja Urve Karuksi mälestuseks väikese luule-etenduse. Kõik osalejad valisid lugemiseks luuletusi, mis neid kõnetasid. Näitleja Anu Lamp aitas kava harjutada ning muusikat tegi (nii järvel kanuus kui kuival maal) Jaan Seim. Pealtvaatajate hulgas oli ka luuletaja tütar Linda. Pärast luulekava lõppu tekkis paadisilla juures pikk tundeline vaikusepaus, mida segasid vaid meessaunaliste üle järve kostvad hõiked.
Neljapäeva õhtul rääkis kirjandusloolane Janika Kronberg Karl Ast-Rumori elust ja rännakutest. Kirjanik elas enamuse oma pikast elust võõrsil, kuid sellest hoolimata on ta jätnud Eesti kirjandusse sügava jälje. Tema sõber Friedebert Tuglas pidas Ast-Rumori elu sarnaseks seiklusromaaniga. Saime teada, et kirjaniku poeg Orvo Ast elas Kanadas. Ehk keegi selle artikli lugejaist tundis seda perekonda? Janika Kronberg on tänulik iga vihje eest, mis teda Ast-Rumori elu uurimisel edasi juhataksid.
Pärast õhtust loengut sai vaadata filmi, aga enamik kogunes lõkete ümber, mida oli seekord koguni kaks. Suure lõkke juures lõkkeplatsil lauldi ja mängiti kitarri, kuid ka köögi taga oli väike lõke, mis pakkus hubasust ja soojust selle ümber istujaile ja vestlejaile.
Reede hommikul pidas ettekande Eesti Vabariigi kaitseväe Kuperjanovi pataljoni kapral Veiko Parming, kes rääkis elust Eesti sõjaväes. Kuna Kanadas sõjaväekohustust pole, on vahel raske ette kujutada, millist elu elavad need poisid, kes väeteenistusse võetakse. Veiko kirjeldatud elu kasarmus pole vahest nii seiklusrikas, kui filmides ja raamatutes kujutatakse, kuid oma võlud on sellelgi. Sõjaväes õpib distsipliini ning teistega koos olemist, välismaalt tulnutele on see ka hea võimalus harjutada eesti keelt. Lisaks on sõjaväeteenistus ka kohustus oma riigi ees – olla valmis seda vajadusel kaitsma.
Reedene paneeldiskussioon arutles kodu- ja väliseesti lähendamise küsimust. Meil on üksteiselt palju õppida, tähtsad on isiklikud kontaktid, eriti noorte hulgas. Oleme mures Eestist suure väljarände pärast, samas on see loomulik ning võib olla ka riigile kaudselt kasulik. Peaksime kasutama ära nende inimeste potentsiaali, kes Suur- ja Väike-Eestit sillana ühendavad ning algatama kahe kogukonna vahel arutelu ja parema koostöö. Meie mõtteviis peaks ulatuma Eestist kaugemale, rahvus ja kultuur on teatud süsteemid ning kui inimene on avatud, siis tuleb ta toime ka paralleelsüsteemides. Viimasel ajal on ka Eestis tekkinud vabatahtlikud liikumised, kõige suurem neist on prügikoristuse „Teeme ära!“, mis juba üle maailma kõikjale levinud.
Reede pärastlõuna möödus harjutamise tähe all – valmistuti lõpupeoks. Seekordsel peol esinesid väikesed ja suured rahvatantsijad, erinevad EKK grupid, laulukoor ja ansambel. Kavas oli ka viktoriin Metsaülikooli loengute teemadel.
Viimasel päeval toimus foorum, kus arutleti selle üle, keda võiks kutsuda järgmise MÜ lektoriteks ning mis teemasid seal võiks käsitleda. On oluline, et nagu sel aastal, nii oleks ka edaspidi palju osavõtjaid Eestist, kuid sama tähtis on kaasata üha rohkem inimesi Põhja-Ameerikast ja teistest välisriikidest.
Tänud kõigile, kes selleaastases Metsaülikoolis osalesid, kas siis korraldajatena või kuulajatena. Loodetavasti tuleb järgmisel aastal osavõtt veelgi rohkearvulisem.
Vaata ka http://www.eesti.ca/metsa-vaim...
Fotod MÜ teisest poolest: Maimu Mölder, Tauno Mölder, Sören Ruutsoo ja Pearu Tamm
