Eestis on alanud metsatulekahjude aeg. Soe alles tuli, tänavune kevad oli üsna külm. Mõnelgi pool sadas vihma väga vähe ning metsad muutusid kuivadeks ja tuleohtlikeks.
Metsik loodus on ilus, aga tulel on seal kerge toimetada. Foto: Üllas Linder
Me ei saa Eesti metsatulekahjude suurust võrrelda mõnede lõunapoolsete ja kuivemate maade omadega, kus ohtu on sattunud terved linnad. Aga kui põleb 800 hektarit metsa, nagu Kuusalu põlengu kohta teatati, on see väikese Eesti jaoks väga suur ala ja suur kahju.
Teateid muudkui tuleb
Lisaks Kuusalu tulekahjule on ajakirjanduses teateid teistestki. Näiteks Saaremaal põles mets Panga maastikukaitsealal, Harjumaal oli tulekahju Luigel. Teated väiksematest põlengutest, mis ruttu ära kustutatakse, ilmselt suurtesse päevalehtedesse ei jõuagi.
Siiamaani meenutatakse Vihterpalu suurtulekahju 1997. aastal. Paistab, et see andis õppetunni ka vastava ala ametimeestele Eestis. Kahjuks tuleb uusi õppetunde juurde – niikaua, kui Eestis on metsa, õnnetusi, hooletuid ja kuritegelikke inimesi, ei lõpe ka tulekahjud.
Tööd ka uurijatele
Kuusalu tulekahju puhul näidati teleris süüdlasena ühte põlenud sõiduautot. See olevat iseenesest süttinud. Nii juhtub mõnikord vanade autodega, milliseid Eesti teedel küllalt palju liigub. Aga see auto ju kustutati tuletõrjujate poolt. Nüüd uuritakse, kas seda liiga hooletult ei tehtud. Seadus nõuab, et niisuguste suurõnnetuste puhul tuleb algatada kriminaalasi.
Metsatulekahju võib tekkida väga erinevatel põhjustel. On võimalik, et keegi viskab põleva suitsu vaguni- või autoaknast välja. Ohtlik päev on jaanilaupäev oma lõketega. Ükskord oletati, et tuli võis süttida metsa all vedelevast pudelipõhjast, mis heleda päikese käes toimis suurendusklaasina. Ja kahjuks leidub ka haige psüühikaga inimesi, kellele meeldib tuli ja kes selle vaatemängu nimel on valmis kõike hävitama.
Hea muidugi, kui süüdlased leitakse, aga ükski karistus ei too tagasi põlenud metsa. Selle kasvamiseks kulub aastakümneid.
Ühine mure
Möödunud talvel seisis Eesti silmitsi merereostustega. Oma jõududega hakkama ei saadud. Appi tulid Soome õlitõrjelaevad, määritud lindudega tegelesid vabatahtlikud mitmelt maalt.
Päästetööd on kallid. Kõige jaoks ei peagi iga väike maa eraldi tehnikat varuma, tuleb koostööd teha naabritega. Isegi Ameerika palus New Orleansi uputuse järel abi.
Ei saa öelda, et Eestil midagi ei oleks. Looduskatastroofide tagajärgedega võitlemiseks on meil näiteks asjalikud meedikute meeskonnad, kes käivad kaugetes maades kätt harjutamas. Tavalises haiglatöös ju niisugust praktikat ei saa. Sellised spetsialistid peavad varuks olema, kuid samas oleks kõige parem, kui nad oma oskusi Eestis rakendama ei peaks.
Kuusalu tulekahju pandi kustutama ka sõjaväelased ja kaitseliitlased. Niisugustes olukordades sõjaväe kasutamine on üsna tavaline teisteski maades. Aga kaitseliitlased ei saa pikalt oma põhitöölt eemal olla ning elukutselised sõjaväelased on kalli raha eest koolitatud hoopis teiseks otstarbeks.
Inimesed on valmis häda korral appi tulema. Aga igale poole ei või asjatundmatut inimest lasta. Kaks näidet. Keset põlevaid metsi kõlavad aegajalt pommiplahvatused. Need on Teise maailmasõja pärand. Kuigi üle 60 aasta on maad lõhkekehadest puhastatud, ootab osa neist ikka veel oma ohvreid. Ja ladvatuli. Nende kohta ütles üks tuletõrjuja, et ei aita muu, kui tuleb eest ära joosta. Kas tavaline inimene teab, millal jooksma hakata?
Vaja on elukutselisi päästjaid
Mõne aasta eest olid Tallinnas, Tartus ja Jõhvis päästekompaniid. Neis olid oma ala spetsialistid. Nüüd päästekompaniisid enam ei ole, sest nende kulude katmine sõjalisest eelarvest polevat olnud õigustatud.
Loodetavasti annab kurb praktika põhjust vastavad meeskonnad taas luua. Jällegi peavad otsustajad valiku tegema, kuhu raha kõige otstarbekam oleks kulutada.
