Kotkajärve Metsaülikool toimub 18 - 25 august, 2018.
Lühitutvustusena võib ütelda, et Tõnu Õnnepalu (s. 1962), kelle esimene luuleraamat ilmus aastal 1985 ja kes laiemalt sai tuntuks 1993. aastal raamatuga "Piiririik", (mis on tõlgitud enam kui kahekümnesse keelde, sh näiteks hiina, türgi, heebrea...), on kirjutanud romaane, luulekogusid, esseesid, näidendeid ja ka tõlkinud, peamiselt prantsuse keelest. Oma nime asemel on ta kasutanud ka kirjanikunimesid Emil Tode ja Anton Nigov. Hariduselt bioloog, armastab ta looduslähedast elu ning elab praegugi Hiiumaal, kuhu asus juba 33 aastat tagasi. Vahepeal on elanud ka oma isa päritolumaal Järvamaal ning lühemat aega Pariisis.
“Piiririigis” kirjutab Tõnu nii «Ma olen maalt, kus päike on haruldane teemant, uskumatu kuldmünt, mida uuritakse tule paistel ja katsutakse hambaga, enne kui tihatakse silma usaldada. Sügisel pannakse päike koos kartuli ja kaalidega koopasse varjule.»
Tõnu, mul eriliselt hea meel, et oled nõustunud tulema metsaülikooli elu rikastama sel aastal. Kuidas metsaülikool su üles leidis? Ja mis mõtteid ta sulle toob enne sinna jõudes?
Idee väljakäijaks oli Sirje Kiin, kes oli valinud minu viimase raamatu „Valede kataloog. Inglise aed“ raamatuklubile lugemiseks. Ja küllap siis tuli Sirjel ka mõte kutsuda autor külla – nagu ennevanasti!
Ja metsaülikoolist olen ma palju-palju kuulnud. Mul on vaimusilmas kohe oma pilt, kuidas seal metsalagendikul saadakse kokku ja kuidas seal siis igasugu tarkusi räägitakse. Kindlasti see kõik näeb välja hoopis teistmoodi, aga eks ma siis näengi. Igal juhul ootan juba suure põnevusega!
Teades kui palju sa oled reisinud-näinud-kogenud elus ja metsad-laaned-lagendikud on ju mujalgi. Kuidas sind „ära räägiti“?
No esiteks, Kanadas olen käinud ainult ühe korra ja siiski suure pakasega ning ainult Torontos. Ja mul on omad plaanid ka sellega augusti-septembriga. Loodan, et mul õnnestub Kanadasse veidi kauemaks jääda, vahest nii kuuks ajaks. Kuu ajaga jõuab juba midagi kirjutada, natuke sisse elada. Reisimine ja uute kohtade vaatamine iseenesest mind väga ei huvita. Aga kusagil võõras kohas (ja just ühes kohas!) mõnda aega elada, sinna sisse elada, see on küll miski, mis mind kui kirjanikku toidab. Kodus läheb kuu aega mööda, nii et ei saa arugi, aga võõrsil elades tundub, nagu oleks see üks väike eraldi elu. Alguses on raske harjuda ja pärast kahju lahkuda.
Kombeks on küsida metsaülikooli sõitjatelt nende sõnumi, plaanide kohta. Kuidas sul sellega on?
No raamat on sõnum iseeneses, seal on hulk sõnu, hulk lauseid, seal olen südame pealt juba väga palju ära öelnud... Raamatule on alati väga raske midagi lisada. Kuid eelkõige ma loodan, et kohtumisest kujuneb sõna tõsises mõttes kohtumine, tekib dialoog, saan ka ise midagi uut teada. Inimestega kohtuda on ikka huvitav. Pean ka ühe ettekande, aga selle teemat ma ei ole veel ära otsustanud. Võib-olla „Kõrboja peremehest“, mille uuele väljaandele just pika saatesõna kirjutasin... Aga eks paista! Terve kevad ja suvi alles ees...
Tulles tagasi sinu raamatu juurde, mis häälestuses soovitad seda raamatut kätte võtta? Olen sellega natuke algust teinud, ja esialgne meeleolu on selles suht minoorne.
Raamatuga on nii, et ta algab kuskilt ja viib kuhugi välja. Ega mina autorina muidugi ei tea, kuhu ta lugeja viib. Võib muidugi olla, et ei vii kuhugi, aga loodan ikka, et viib. Ta küll koosneb sellistest lühematest lugudest, mida võib ka iseseisvatena lugeda, aga on siiski tervik – miks mitte: romaan. Autori soovitus oleks lugeda algusest lõpuni. Seal on siiski ka läbiv lugu ja areng ning võib-olla jõuab ka lugeja lõpuks kurbusest välja. Mind on elus aidanud pigem „kurvad“ kui „rõõmsad“ raamatud. Kurbusesse kaevutakse raamatus (nii kirjutades kui lugedes) ikkagi ainult selleks, et leida sealt alt üles rõõm, nagu aeda maha maetud varandus.
MÜ on püsinud 50 aastat üsna samas formaadis, milline peaks olema MÜ tänasel päeval, et tõmmata ligi uusi huvilisi, nii noori kui vanu?
Minule kui vanale bioloogile kostab metsaülikool päris hästi – metsas kokku saada ja elu üle aru pidada, miks mitte! Aga seda, mis noori eriliselt huvitab, peaks küsima noorte endi käest. Kuigi mul on tunne, et inimest huvitab sügavamas mõttes ikka üks ja seesama, olgu ta noor või vana. Huvitab, kuidas elada. Sest see on miski, mida inimene ei oska ja ära ka ei õpi. Selle suhtes on ta alati algaja. Aga vanem inimene on kogemustega algaja. Vahel võib tema kogemustest kogemusteta algajatele ka mingit abi olla. Vähemalt mõtteainet.
Kas ütleksid veel midagi, mida inimesed, kes sind veel ei tea, peaksid teadma.
Ma pöörduksin ikka tagasi raamatute juurde. Parim osa minust on seal. Või vähemalt ma loodan, et huvitavam. Ja ma loodan ka, et nad kõnelevad minu eest. Kaks minu romaani on ilmunud ka inglise keeles “Piiririik” – “Border State”, mille tõlkis Madli Puhvel, seda saab isegi internetis lugeda. Ja teine on “Radio”, mis on Adam Culleni poolt ja välja antud Dalkey Archive Press poolt, 2014
Suur tänu selle intervjuu eest ja jääme ootama kohtumist Kotkajärvel augustis.
Lõppu lisaksin oma lemmikrepliigi , mille leidsin su kodulehelt:
“Meile on kingitud nii palju vanadust, aga me tahame selle muuta võltsnooruseks. Milline tänamatus!”
Küsitles Anu Grabbi
Kotkajärve Metsaülikool toimub 18 - 25 august, 2018.
