Veiko isa on lätlane ja ema eestlane. Sündinud Riias, omandas ta keskhariduse Riiast, Tartust Ülikooli diplomi sotsiaalteaduste alal, samuti on täiendanud ennast Genfis. Alates 2006. aastast on ta Helsinki riigiteaduste osakonnas doktorant maailma poliitika alal.

Veiko, on suur rõõm leida sind esinejate hulgast. Oled tõeliselt rahvusvaheline mees, kelles on tugevalt esindatud nii eestlane kui lätlane. Tahaksingi esimese asjana küsida, kuidas need kaks poolust sinus hakkama saavad? Kui eestlased mängivad võrkpalli lätlastega, kelle poolt oled? (ja mitu varvast sul on?)

Ha, ha, ha, ja kuna sokke sandaalidega ei kanna siis Euroopa päraselt mul on ikka viis varvast. Tänan küsimast ja Sinu küsimus tuletas meelde seika lapsepõlvest, kui N-liidu okupatsiooni ajal isa viis mind Riia VEFi ja Tallinna Kalevi mängu vaatama. Kuigi VEFil tollal oli tugevam meeskond kui Kalevil, siiski Kalev tolles mängus võitis VEFi, ja seega ma olevat olnud ainukene, kes Daugava spordi hallis rõõmustas. Olles mõlemasse kultuuri samaväärselt sukeldunud, ma saan oma nn. identiteedi mütse kasutada vastavalt olukorrale, nii nagu ma arvan, teie teate Põhja Ameerikas, et identiteetide tajumine ja kasutamine on tänapäeva maailmas loomulik, ta rikastab igat inimest.

Praeguseks, kui Läti on jäähokis vaieldamatult üle Balti naabritest, ja korvpallis Läti ja Eesti ühisliiga toimib, on tunne, et justkui vana Liivimaa on tuhast üles tõusnud. Samuti meil on ühine võrkpalli liiga, lätlased kasutavad Tallinki teenuseid Põhjala reisideks ja eestlased Air Balticu teenuseid, et üle Euroopa ja Lähis Idas lennata. Tänu ühisele rahale on Eesti ja Läti omavaheline läbikäimine igati tõhus, rääkimaks ühismajandusruumi loomisest keskmises perspektiivis, nii nagu me seda saame näha Euroopa Liidu vanades demokraatiates.

Aga nüüd tulles sinu külastuse juurde, mis teemadel kavatsed Metsaülikoolis (MÜ) sõna võtta ja mis on sinu ootused MÜ osas?

Eks räägin Balti riikide kohast tänapäeva Euroopas, NATO idarindel toimuvast ja mida sõda Ukrainas meile kõigile tähendab. Kuigi Põhja Ameerika asub keset kahte ookeani, siiski Euraasia mandril toimuv ei jäta NATO liikmeid erapooletuks. Me oleme ühes paadis ehk asume Euro -Atlandi väärtuspõhises julgeolekuühiskonnas. See tähendab, et me demokraatiates suudaksime neile väljakutsetele, mida Hiina ja Venemaa mittedemokraatiad meile pakuvad, vastu seista, siis me peame üheskoos toimima sellisel viisil, et NATO suudaks oma ülesannetega hakkama saada nagu ta seda on teinud kahe põlvkonna vältel, suutes totalitaarse N-Liidu lagunemist põhjustada. Vana ütlus tuleb abiks: “me peame hoidma kokku üheskoos, et mitte rippuda ükshaaval lambipostil.“ Ehk teisisõnu, iga põlvkond peab seisma vabaduste ja seadusriigi kaitsel, ja see on eriti tähtis teema digitaalajastul, me keegi ei saa eemale jääda kui meie väärtusi meie ühiskondades jalge alla trambitakse ja seda meie silmi ees sotsiaalmeedia abiga. Lõpetuseks ootustest rääkides, nojah, olen töötanud erinevate auditooriumitega, ja loodan hulga küsimusi ja väitlusi, sest selleks suvekoolid ju ongi!

MÜ on püsinud 50 aastat üsna samas formaadis, milline peaks olema MÜ tänasel päeval, et tõmmata ligi uusi huvilisi, nii noori kui vanu?

Analoogiatest rääkides mäletan Paavst Franciscus külaskäiku Lätis ja Eestis. Vihmasel päeval koos Itaaalia kolleegidega arutasime päevapoliitika ja katoliku kiriku käekäigu üle. Luterlasena küsisin Itaalia ajakirjanikult, et millal küll Katolik kirik muudab tselibaadi poliitikat? Tema vastus oli lühike – see on viimane mida Vatikani poliitikas muudetakse, sest vastasel juhul kirik ei suuda katolike vaimulike perekondasid üleval pidada. Seega vastates Sinu küsimusele, teie teate paremini mis on hoidnud MÜ'd vee peal, ja mis on võimaldanud väikeste väljaminekutega seda iga-aastaselt korraldada, nii et eesti kogukond Kanadas sooviks siia tagasi pöörduda jälle ja jälle. Digitaalajastu nõuab muidugimõista oma panustamist, kuid eks te üheskoos e-Eesti Teabekeskusega suudate sellega parimal viisil hakkama saada.

Kas ütleksid veel midagi, mida inimesed, kes sind veel ei tea, peaksid teadma.

Olen vabatahtlik Zemessardzes ehk Kaitseliidus. Minu vanemad on pärit vanast Liivimaast, kuid mu enda pere on nüüd seotud Türgiga. Mu poeg tuli sel suvel taas Türgist suvelaagrisse Lätti, ja eks ühel päeval pean talle ka eesti keele selgeks õpetama. Kui tähtis ja vaheti piinarikas see ülesanne on, teate te kõik paremini kui mina, kes on suutnud pool sajandit Eesti keelt ja kultuuri elus hoida Kanadas. Lisaks, siin Kanada avarustes tundub, et Põhja Ameerika on oma avarustes ilmatuma suur maa, aga kui samas keskendudes ainult Eestile või Lätile me pahatihti unustame, et ka Euroopa Liit on ilmatuma suur ja kultuuride rikas moodustis. Loodan, et minu lapsed elavad üks päev Euroopa Ühendriikides ja eurooplastele omaselt valdaksid vähemalt kolme keelt.

Suur tänu ja kohtumiseni MÜ-s.

Küsitles Anu Grabbi

Märkmed: