Kuigi selleaastase Metsaülikooli peateemaks on valitud “Küsimus on püsivus on küsimus”, siis pühapäeval Kotkajärve Peamajas avaloenguks ennast sisse sättides igatahes küll mingit küsimust ei tekkinud Metsaülikooli püsivusest. See alates 1967. aastast tegutsenud institutsioon on suutnud püsida relevantsena alates algusaastate lillelaste generatsioonist kuni Z generatsioonini, on suutnud pakkuda midagi, mis tõmbab osalisi ligi läbi muutavate aegade. Saalis ringi vaadates oli igatahes näha nii esimesest Metsaülikoolist osavõtjaid kui ka oma esimest Metsaülikooli aastat kogevaid noori. Olgu selleks külgetõmbavaks jõuks siis Kotkajärve loodus, seltskond, külalised Eestist või siis see Metsaülikooli maagia, igatahes oli saal rahvast täis. “Siin on väga kerge olla, inimeste seas kelle arusaam maailmast ja ajaloost on sarnane. Olen palju uut juba õppinud, täna hommikul isegi pea ees vette hüppamist,“ ütles esimest korda Metsaülikoolis osalev 19. aastane Kaisa Kasekamp Torontost. “Olen olnud Metsaülikoolis rohkem aastaid kui oskan kokku lugeda. Mind tõmbab siia seltskond, Kotkajärve loodus ja see süst eestlusest mida ma siit endaga kaasa viin”, ütles Metsaülikooli veteran aastast 1987 Linda Einpaul Michiganist, USAst.

Avaloengu pidas Toronto Ülikooli professor Mihkel Tombak, kes selgitas lahti Eesti idufirmade rohkuse ja edukuse, tuues selle aluseks Eesti talupoegade 19. sajandi sihti olla omaenda peremees ja juhtida värskelt asutatud idufirmasid/ettevõtteid ehk siis iseenda talu. Idufirmade teemat jätkas järgmise päeva hommikul USA investeeringute ja kaubanduse direktor Eesti välisministeeriumi juures, Alvar Soosaar. Alvari loeng seletas lahti, kuidas rahastada oma firmat, kuidas saavad Eesti ettevõtted siseneda USA turule ja kust tulevad need rahad, mida idufirmadesse investeeritakse.

Jaak Rakfeldt, Connecticut ülikooli psühhiaatria emeriitprofessor, rääkis 1944. aasta suurpõgenemise tekitatud traumast, kuidas sellest üle saadi ja mis rolli mängisid väliseestlaste asutatud organisatsioonid selles protsessis. Jaak rääkis palju kerksusest (resilience) ja seda vedanud mootorist – vankumatust võitlusest vaba Eesti eest.

Eesti Mälu Instituudi teadur, Tartu Ülikooli doktorant Eli Pilve, tõi oma ettekandes esile vajaduse uurida ajalugu ning talletada kommunistide ja natside toimepandud kuritegusi Eestis. Samuti rääkis Eli Pilve suveülikoolidest, mida korraldatakse ajalooõpetajatele, tundengitele ja Eestis resideeruvatele liitlasvägedele , tutvustamaks neile kommunistide poolt läbiviidud kuritegusid Eestis II Maailmasõja ajal ja selle järel.

Teisipäevased loengud lõppesid paari miniloengutega Mihkel Kohava (vabakutseline lavastaja ja teatriõpetaja) ja Andrus Hatami (poliitikaandmete analüütik) poolt, kes käsitlesid vastavalt dokumentaalteatri lavastusi Eestis ja poliitiliste otsuste mehhanismi USAs ja muudes lääneriikides.

Loomulikult ei koosne Metsaülikool ainult akadeemilistest loengutest, loengute vahele mahuvad õppe ja huviringid loodusest, jännitamisest (ellujäämine metsas), kanuusõidu ja SUPlaua proovimisest, linnulaulu ja lindude identifitseerimisest, rahvatants, musta leiva küpsetamisest, regilaulust, käsitööst ja paljust muust. Tegelikult ongi Metsaülikooli üheks probleemiks tegevuse rohkus, tahaks osa võtta tegevustest mis toimuvad samaaegselt, aga päevas on ainult loetud arv tunde. Aega peab ju leidma ka õhtul lõkke ümber laulmiseks ja saunamõnude nautimiseks tähistaeva valgusel.

Metsaülikooli teises pooles saab nautida pianist Hando Nahkuri (USA) kontserdit ja selle järgnevat kesknädala pidu, kuulda mesidusest (Ando Kass, Kanada), Ida-Virumaa lõimumisprobleemidest (Aimar Altosaar, Eesti), raamatute illustreerimisest (Anne Pikkov, Eesti), Venemaa sõjast Ukraina vastu (Andres Kasekamp, Kanada), saab ka proovida erinevid džinnisorte (Agu Ets, USA), ning palju muud.

Metsaülikool lõppeb reedel, 25. augustil suure peoga.

Eestlased Kanadas

TRENDING