Mihkel Raud (Eesti)
Kotkajärve Metsaülikool oli minu jaoks peaaegu religioosne kogemus - ma pole taasiseseisvumise ajast nii palju ja sedavõrd intensiivselt eestluse peale mõelnud. See paistabki meie, st "kodueestlaste" häda olevat - me mõtestame oma eksistentsi ja identiteeti üha vähem. Eks ikka seetõttu, et "eestlane olemine" on meie jaoks igapäevane olemisevorm koos selle juurde kuuluva sotsiaalse ja majandusliku stressiga. Ja mitte eksistentsiaalne väljakutse, nagu ta siin Kanadas sündinud ja kasvanud eestlaste jaoks paratamatult on. Metsaülikool andis mulle võimaluse leida endas miski, mille kartsin juba kaotanud olevat. Ja see miski on võime küüniliseks muutumata alluda sellele sentimendile, mis meid rahvana koos hoiab. Suur tänu selle imelise ekskursiooni eest iseendasse - ma poleks iial osanud arvata, et see leiab aset teisel pool Atlandi ookenani, keset müstiliselt peade kohal kokku löövat metsa ning peaaegu kõhedakstegeva stoilisusega mustavat järve, mille põhjas on saladusi rohkem, kui me teada saada julgeme. Suur tänu!

Ragne Pajo (New Haven, CT, USA)
Metsaülikool on imeline koht Muskoka metsas, kus eesti noormees kutsub eesti neiu rahvatantsu tantsima, kus telgis saab magama jäädes ja ärgates kuulda kauride hüüdeid, ja lõpupeol saab andekate muusikutega
mõnusalt jämmida. Päeval saab kuulata põnevaid ja kõrgetasemelisi loenguid erinevatel teemadel ja õhtul saunast järve hüpata. Huviringe on igale maitsele, saab ennast arendada ja uusi asju õppida.

Jane Kalajärv (Eesti)
See oli minu teine kord olla Kanadas. Neli aastat tagasi olin ma samuti kolm nädalat siin. Kaasas oli mul sellel korral turistiraamat, mis tutvustas populaarsemaid vaatamisväärsusi. Olin nõuks võtnud suurt osa neist kohtadest külastada. Sellel korral oli lugu hoopis teine – mul ei olnud kaasas turistiraamatut, mul puudus ka täpne plaan, mida tegema hakkan. Mõtlesin, et kui kohale jõuan, küll siis selgub. Mul on hea meel, et ma sellel korral jätsin turistiraamatu koju, sest kui plaane ei ole, siis kujundab elu ise palju loovamalt ja fantaasiaküllasemalt minu elu, kui ma ise suudaksin seda kunagi teha. Olen väga tänulik mulle sülle sadanud kogemuse eest. Selles spontaansuses peitus seekordse reisi võti. Tänu Maimu Möldrile sai minu reisi elamuslikuim osa alguse 9. augusti hommikul.

Ma ei olnud veel jõudnud eriti mõeldagi, mis juhtuma hakkab ja kuhu ma täpselt jõuan, kui juba olin maalilise Kotkajärve ääres. Ilm oli ilus. Tõmbasin kopsud värsket õhku täis ja mõtlesin endamisi “vot see on elu”.

Põnevusega jälgisin saabujaid. Inimesed olid rõõmsad taaskohtumiste üle ja tasapisi täitus laagriplats elevil jutuvadinaga. Ehk oleksingi esialgu tagasihoidlikuks jäänud ja vaatleja rolliga piirdunud, aga siinsed inimesed on väga seltsivad ja kohe olingi kaasatud vestlustesse ja tegemistesse.

Ma täpselt ei mäleta, kes see oli, kes naljatlemisi kirjeldas eestlase olemust. Aga see kõlas umbes nii, et kui minna Eestis üksinda kuskile peole, siis initsatiiv võõraga rääkima minemiseks ei ole üldjuhul eriti kõrge. Võib vabalt juhtuda, et oled peo ära ja lõpuks keegi küsib “Kes see oli?” ja saab vastuseks “Ei tea.” Siin see absoluutselt paika ei pidanud. Huvi minu ja Eesti asjade vastu oli suur. Küsimusi tuli uksest ja aknast.

Nädal möödus kiiresti. Tundidest said päevad ja ühel hetkel täitus päevadest nädal. Paraku on elus nii, et kõik asjad on määratud lõppema, ka head asjad ja nii ka Metsaülikool. Kui Mardi ja Annega Toronto poole tagasi sõitsin, siis küsis Anne mult, mis mulle Metsaülikooli juures kõige rohkem meeldis. Sellele küsimusele oli kohe raske vastata. Tahaks ikka loovamat ja sisukamat vastust anda, kui lihtsalt öelda, et kõik meeldis. Sama lugu oli ka siis, kui püüdsin Torontos teisetele seletada, mis on Metsaülikool. See lihtsalt ei ole mõeldud kirjeldamiseks, see on mõeldud ise kogemiseks. Kuid siiski püüdsin oma mõtte ja tunde Anne jaoks sõnadesse voolida.

Vaatasin, et mulle meeldisid kõige rohkem inimesed, kellega ma seal tuttavaks sain. Muidugi oli programm võrratu – see oli mitmekesine, pakkudes tegevusi ja loenguid igat tüüpi inimestele. Mulle meeldis, et teemad olid laiad ja piisavalt avatud, et vestlus võiks minna publikule sobivas suunas. Ka lektorite hulk oli suur ja nende taust mitmekesine. Minul tekkis küll uusi mõtteid ja sain põnevaid teadmisi elu ja mind ümbritseva kohta. Huvitavaid lahendusi pakkus programm ka sotsialiseerumiseks – huviringid, kõnegrupid, arutlusringid, saun – need kõik kokku muutsid suhtlemise kirevaks ja põnevaks. Mmmm ja toit oli võrratu – minu kõht nurrus rõõmust terve nädala.

Aga julgen öelda, et minu jaoks pani i-le täpi selle kogukonna ühtehoidmise tunne. Inimesed olid nii lahked ja hoolivad. Ma jäin mõtisklema selle üle, kas see on siinses eesti kogukonnas tavapärane või on Metsaülikool see, mis inimestes parima esile toob. Igal juhul oli minu jaoks väga sümpaatne selle seltskonna ühes hingamine, nende avatud meel ja abivalmidus.

Soovitan kõikidele Metsaülikooli minna, sest see on üks tore ja stressivaba koht – piisavalt kaugel, et argimured maha jääksid ning piisavalt teistmoodi, et tuua ellu veidikene seiklust ja suure annuse põnevust. Oma südames ja mõtetes võtsin sellest kogemusest kaasa palju, kuid tundsin, et tükike minust jäi maha sinna sillerdava vee äärde.

Erik Kõvamees (Vancouver, Kanada)
MÜd iseloomustab avatud keskkond, kus kõik on teretulnud, hoolimata sellest, kui tugev on nende keel või kui tagasihoidlikud nad on. MÜ ei ole range, distsiplineeritud akadeemikute kokkutulek, vaid üritus kus sarnaste kogemustega inimesed võivad kokku tulla ja kus igaühel on midagit tähtsat öelda. Paremaid ega sõbralikumaid inimesi ei ole kuskil leida, ning MÜ unikaalsus tuleb just sellest, et saab samal ajal lõbutseda kui ka eesti kultuuri sisse süveneda. Samal päeval võid ilusa Kotkajärve kõrval loodusmatka teha, võid ujuda, saunatada, laulda, tantsida ja mediteerida, siis kuulda innovaatilist loengut tuntud inseneri, psühholoogi, kirjandusteadlase, või muusiku käest. Miski ei ole kohustuslik, kuid siia tulles tekib tunne, et tahaksid kõike teha. MÜd ma soovitaksin kõikidele, aga eriti just noortele, kes tunnevad Eesti ja Eesti asjade vastu huvi: siit saab nii laiema silmaringi ja uusi teadmisi kui ka uusi sõpru.

Vincent Andres Teetsov (Chicago, USA)
Would you recommend attending Kotkajärve Metsaülikool for anyone just starting out to learn Estonian? If so, why?
Yes! It can seem very challenging at first, but immersion is really the best way to learn any language. And especially with Estonian at Metsaülikool, even if you don't understand much of anything in the lectures and so on, you are still developing an ear for pronunciation, words, and the way the language is used generally.

Allpool veel fotosid Metsaülikooli teisest poolest, fotograafid Elias Gates-Kass, Robert Hiis, Maimu Mölder ja Tauno Mölder. Nädala esimese poole fotosid saab vaadata siit: http://www.eesti.ca/terve-vaim...

Eestlased Kanadas

TRENDING