Kotkajärve loodusparadiis ehk Arkaadia, nagu Janika Kronberg seda nimetas, oli jumalik: pehme soe järvevesi vesirooside, pikkade pruunikirjute heatahtlike veeusside ja kauridega, Kanada rahvuslindudega, kes ujuvad pikalt vee all niisama nagu ussid.

Suurepärane eestlaste seltskond USAst, Kanadast ja Kodu-Eestist, vägev saun järvekaldal, tillukesed skaudimajakesed, kokk Ülle Veltmanni hää eesti toit, mis jättis kõhtu ja meelde tunde, nagu oleksid iga päev jõulud ja sünnipäev korraga.

Ka ülikoolikursuste sisu oli sisukas: loenguid alates Eesti kaitsepoliitikast ja maailma keeltesüsteemidest, kus eesti keelel väga eriline koht oma keerulisuse ja unikaalsuse tõttu (indiaani keelte spetsialist Indrek Park Indiana ülikoolist) kuni kirjanduseni (Janika Kronberg kõneles Ristikivist ja mina Ivar Ivaskist).

Üks tänavusi tippesinejaid oli eesti imemees, üks Skype'i loojaid, erialalt füüsik, investor ja mitme maailma tehisintellektiga tegeleva firma kaasomanik ning programmeerija, arvutiinsener Jaan Tallinn, viie väikese lapse isa, kes olid isaga Kanadas kaasas nagu oreliviled. Mõned olulised märksõnad tema loengult AI ehk tehisintellekti tänase seisu kohta: peamine probleem tehisintellekti turvaprotokollid, kuidas ennetada hetke, et meist juba mitmes suhtes targem arvuti hakkab meie sihte ennetama ja üle mängima, hiljuti vaid teadusfantastikasse kuulunud teemad on täna juba reaalsed. Jaan Tallinn töötab USAs koos mitme eetikafilosoofiga, et halvimat tulevikku vältida. Lähemalt teema kohta: www.facingthesingularity.com.

Rohked keelegrupid ja huviringid tegid osalejail, keda oli üle saja, raskeks valida ja nii jooksid paljud ühest ringist ja tunnist teise, ka minu luulekeele grupist voolas viie päeva jooksul läbi 21 inimest. Neist kümnega tegime MÜ lõpuõhtul luulekava, mis algas Kalju Lepikuga, jahmatas Jürgen Roostega, leebus Kristiina Ehini luulega ja lõpetasime Ivar Ivaski Kaheksanda Balti eleegiaga. Lauldi regivärsse ja õpiti rahvatantse, nagu ikka Metsaülikoolis, õpiti vilttehnikas käsitööd, lasteringid tegid näidendit jne.

Kahjuks jäin tänavu paar päeva hiljaks lennusegaduse tõttu, nii ei saanud osaleda öisel hiietseremoonial. Et seda kompenseerida, viis Kotkajärve Hiievana mind lahkumise eel päise päeva ajal salajasse metsahiide, kus ohvrikivi on umbes klassitoa suurune ja kuhu püstitatud kolm elupuupalki Eesti ajaloo kolme olulisema võitlusdaatumiga (arvake ise, millised) kandsid värskeid pruunkaru küünejälgi kõrgel minu pea kohal. Jah, me elasime pruunkarudega metsas, ehkki õnneks ei kohtunud.

Pesukarusid ja vöötoravaid krabistas metsas, suured kitsed efektsete valgete tagapooltega passisid nii õhtul kui hommikul mu peretare ees ning vaatasid väga etteheitvalt otsa, kui varahommikul nende rahu ja sigimismänge rikkusin, öösiti ulgus metsas justkui koiott või hüään või hunt, mine tea, aga hiljem selgus, et see olla üks öökulliline - jube heli igatahes. Nii istusin ühel ööl skautide välikempsus ega julenud sealt tükk aega selle huilgamise pärast välja tulla, see kostis LIIGA lähedalt...

Mu luulekeele kursuse rahvas oli osaliselt tuttav juba möödunud aastast. Liivi Kasak-James oli tulnud mind kuulama koguni Uus-Meremaalt, aga palju oli ka uusi daame. Härrasid seekord mu tundi eriti ei sattunud, aga kui vana sõber Tarvo Toomes korraks tuli, siis sattus ta just sellesse tundi, kus lugesime Indrek Koffi Eestluse elujõudu, kus väga mahlased, et mitte öelda ropud väljendid, ja Tarvo moraal ei kannatanud seda hästi välja. Pikemalt kõnelesin luulekeele kursusel Jürgen Rooste ja Kristiina Ehini luulest ning vaatasime koos ka nende esinemisvideosid. Kristiina luule vaimustas kõiki, Jürgeniga harjumine võttis aega. Improviseerisime Janika Kronbergiga korraldajate palvel ka traditsioonilise luuleetenduse paadisilllal, kus Janika kehastus Roosteks ja mina püüdsin olla habras ning noor Kristiina. Janikal tuli Rooste roll eriti hästi välja, ta hüüdis üle järve, nii et terve Kotkajärve kajas vastu: MILLEKS ON MEILE VAJA LUULET, mis on teatavasti üks Rooste tuntumaid programmilisi luuletusi ja mille on inglise keelde tõlkinud Eric Dickens.

Suur üllatus ootas ees metsaülikooli lõpupeol, kus mind valiti MÜ audoktoriks ning ulatati vastav traditsiooniline väike puuskulptuur ÜLIKOLL. Selgus, et MÜ 45 aasta jooksul on selle au osaliseks saanud vaid neli naist, enne mind näit. professor, keeleteadlane Ilse Lehiste ja kunstnik Anu Raud. Suur au igatahes, sest olin MÜs õpetamas alles teist korda. Võtan seda kui moraalset kohustust siduda end õpetamisega siin ka edaspidi, ehkki järgmine aasta on suht kahtlane, sest olen augustis 2013 ette valmistamas suurt rahvusvahelist konverentsi Ivar Ivaski mälestuseks Tartus, Rõngus ja Riias. Konverents toimub septembri lõpus, kui me raha suudame saada. Esialgu on üritus idee ja taotluste tasandil.

Tänan kõiki, kes mind sünnipäeval meeles pidasid. Sel päeval tähistasime Kotkajärve metsas nn musta lindi päeva, langetasime laagrilipu poolde vardasse. Mul paluti pidada MRP päeva kõne, meenutasin selles oma onu Hugo Rehtsalu, kes tapeti 20aastasena 1946 jaanuaris Käru metsavendade punkris NKVD poolt koos mitme kaaslasega ja kellele me mullu suvel püstitasime Käru metsa mälestuskivi. Sain onu saatusest teada alles siis, kui olin juba 45 aastane.

Suur tänu korraldajatele! Kõik oli erakordselt hästi õnnestunud ja kogu MÜ meeldis mulle isegi rohkem kui mullu. Ja juba mullu meeldis mulle väga!

Eestlased Kanadas

TRENDING