Peeter Kaasik on ajaloolane, Eesti Mälu Instituudi teadur. Ta on uurinud Eesti ajaloos II maailmasõda, sõjavangide ja metsavendade elu. Sel suvel tuleb ta esinema Kotkajärve (Heimtali) Metsaülikooli. Intervjuus räägib Peeter oma uurimistööst ja muust huvitavast.
Millest sai alguse Teie huvi metsavendade uurimise vastu?
Polnud vist sellist „klõpsu“, et nüüd huvitab mind just see teema ja nüüd tahan tegeleda just metsavendadega. Huvi ise sai alguse pigem hobist, kui üle 10 aasta tagasi alustasime esimeste metsavennapunkrite uurimist arheoloogiliste meetoditega. Huvi pakkusid nii leiud kui punkri konstruktsioonid, nende asukohad ja muu selline.
Päris tühjale kohale see huvi ka ei tekkinud. Eesti sõjaajaloo, Nõukogude repressioonide ja institutsioonide uurijana olen selle temaatikaga kaudsemalt kokku puutunud juba paarkümmend aastat.
Käesoleval hetkel on töös uurimisprojekt, mis käsitleb juba konkreetsemalt Teise maailmasõja ja selle järgse aja vastupanu okupatsioonivõimule. Kui projekt mõne aasta pärast läbi saab ja peale tulevad uued teemad, siis kindlasti mingil kujul jätkan ka metsavendadega n-ö harrastajatasemel, sest läbi uuritud on vaid murdosa sellest nähtusest või episoodist Eesti ajaloos.
Kas ka Teie suguvõsas on olnud metsavendi?
Arvatavasti enamuse eestlaste suguvõsas on olnud inimesi, kes otsesemal või kaudsemal määral on olnud seotud metsavendadega või metsavendlusega. Minul isiklikult on side päris otsene. Metsavennad olid nii minu vanaisa kui vanaonu ja mõlemad hukkusid selles ebavõrdses võitluses, vastavalt 1946. ja 1945. aastal.
Kas metsavendade hulgas oli ka naisi?
Kuna eesti keeles grammatiline sugu puudub, siis võib üldmõiste metsavend tekitada arusaama, et metsavendlusega olid seotud ainult mehed. Päris nii see siiski ei olnud, lühemat või pikemat aega varjas end Eesti metsades, rabades või toetajate majapidamistes ka tuhandeid naisi. Nende arv kasvas järsult peale 1949. aasta märtsiküüditamist. Aga metsavendade toetajate hulgas võis naisi olla rohkemgi kui mehi.
Olete uurinud muidki sõjaga seotud teemasid, muuhulgas ka seda, kuidas koheldi nõukogude liidus sõjavange. Kas tegite selle uurimuse pelgalt arhiividokumentide põhjal või õnnestus ka mõne sõjavangiga kohtuda?
Sõjavangide teema juurde tõi mind pigem juhus, kui ühe uurimisprojekti raames olid põgusa käsitluse all Eestis asunud sõjavangilaagrid. Kuna see teema oli parasjagu käes, siis jätkasin uurimist juba doktoriõpingute raames. 2012. aastal kaitstud dissertatsioon hõlmab Nõukogude sõjavangipoliitikat, institutsioone, erikategooriaid (nt eestlastest sõjavangid) jms laiemalt, samuti kuidas oli see kõik kooskõlas rahvusvahelise sõjaõigusega.
Ja olen ka sõjavangistuses viibinud meestega isiklikult kohtunud ja nende jutte huviga kuulanud ning mõistagi ka üht-teist huvitavat/väärtuslikku kõrva taha pannud. Ning arvukalt ka mälestusi lugenud. Tõsi, minu uurimissuund polnud otseselt seotud sõjavangistuses viibinud meeste isikliku kogemuse jäädvustamine.
Kas tänapäeva arenenud sõjatehnika ja muude faktorite kiuste oleks ka praegu metsavendlus võimalik?
Erinevad sissisõjad pole maailmast ära kadunud ka (sõja)tehnika arengu tagajärjel ega arvatavasti kaogi. Mille nimel võideldakse, on juba teine küsimus. Ja lõpuks pole siin sajanditega midagi eriti muutunud, sest piirkonna üle saavutatakse lõplik kontroll jätkuvalt vana hea jalaväe toel, sõltumata sellest, milline on tehniline üleolek.
Aga mida õppida näiteks konkreetselt Eesti metsavendluse kogemusest? Üks-ühele sellisel kujul, nagu seda oli Eesti metsavendlus 1940.-1950. aastatel, siinmail enam korrata ei saa. Lihtsalt võimalik metsavendade toetusbaas maapiirkondades seda enam ei võimalda.
Relvastatud vastupanu kas okupatsioonivõimule, valitsevale režiimile või siis pigem ususõja elementidega mittekonventsionaalne relvavõitlus kohandab end oludele vastavalt, kasutades ära ühtlasi tehnika arengu. Peamine „revolutsioon“ on toimunud info liikumise kiiruses ja seoses sellega on avardunud ka propagandavõitluse (või vastupropaganda) lahinguväli, seda nii lokaalselt kui globaalselt.
Aga et vältida vanu vigu, siis kogemustest saab ja ka tuleb ikka õppida. Märkida võiks, et paralleelselt areneb vastupanuvõitluse taktika kõrval ka selle vastase võitluse taktika ja siin on varasematel kogemustel kindlasti oma koht. Näiteks pole täna ida pool toimuvat vaadeldes mingit põhjust arvata, et mistahes vastupanu mahasurumisel oleks meetodid kuidagi tsiviliseeritumad kui 70-80 aastat tagasi, pigem veelgi jõhkramad. Kas hüpoteetilise sõja korral Venemaaga aktiviseerub ka kohalik putinistlik „viies kolonn“, tuleks küsida vastavatelt asjaga tegelevatelt ametkondadelt, kuid arvatavasti on sellega arvestatud ning võitlusmeetodid paigas.
Teemad tunduvad kõik väga tõsised ja sõjaga seotud. Missugune inimene olete eraelus? Kas Teil on hobisid? Millega tegelete vabal ajal?
Sõjaajaloolane sai minust pigem juhuse läbi, sest uurimisprojekt, kuhu ma „rohelise“ ajaloolasena juhtusin, oli üsna sõjakeskne. Ise ma end küll klassikaliseks sõjaajaloolaseks ei pea, sõda pole asi iseeneses, vaid tagantjärgi põhjuse ja tagajärje seos.
Kuna inimloomuses on juba kord asju vägivaldselt lahendada, siis on ka nalja visatud, et sõjaajaloolane on maailma vanim elukutse: ühelt poolt, et talletada kangelaslikku minevikku; teiselt poolt, mida sellest kõigest õppida. Täna siis näiteks muu hulgas seda, et see jubedus enam ei korduks kunagi. Seega käib sõjanduse uurimises asjaga kaasas ka teatud missioonitunne.
Mina olen üks neid õnnelikke inimesi, kellel töö ja hobi suures osas kattuvad. Ajalugu ongi minu hobi ja töö ei kesta kellast kellani, vaid ka vabal ajal. Kui töö katab peamiselt XX sajandit, siis praegune isiklik huvi on pigem kesk- ja varauusajas, kunstiajaloos ja kultuuriloos, kus ma ei pea end asjatundjaks, vaid see lihtsalt huvitab mind. Ehk kõik viitab sellele, et olen introvertne omaette nokitseja mind huvitavatel ajaloo, kirjanduse, geograafia, kunsti teemadel.
Mulle meeldib reisida, kuid seda siiski omas žanris – see on pigem aktiivne puhkus, kus matkaelemendid on seotud kultuuriväärtuste ja loodusega.
Küsis LEA KREININ
