Sadakond ulgueestlast täitsid Kotkajärve Metsaülikooli väga avara mõtteainesega, mida Eestisse endaga kaasa tuua. Nädalajagu loenguid ja õpitubasid olid täis haaravat diskussiooni sellest, millisena võiksime näha Eesti tulevikku, võtame või Olev Trässi mõtte tulumaksuvaba sissetuleku piiri tõstmisest ja soovituse, et tulumaksu alla mineva sissetuleku vahendamine algaks juba esimesest lapsest. Juttu jätkus majandusteemadest Eestis kuni kosmoseriigi ja biotehnoloogiani.
Et minu fookus oli pigem elukeskkonna arendamisel, siis kuulasin huviga lugusid Toronto linna ja selle veeäärse ala arendamisest. Kui mõelda näiteks Tallinnas kavandatavale elavaid arutelusid ärgitavale Reidi teele, siis Torontos on kiirtee, mis kaldaala südalinnast ära lõikab, tänaseks oma maapealse elu suures osas ära elanud ning seda surutakse järkjärgult maa alla. Eestil tuleb õppida muu maailma kogemustest, et iseendaga paremini, targemini hakkama saada.
Metsaülikooli õhkkond soosib süüvimist ja asjade ning tegemiste sisu üle järelemõtlemist. Just seda ongi ehk tänases kiires elutempos päriselt ellujäämiseks vaja. Väga tore oli näha, et „mets-eestlasi“ kogunes silmade särades Kotkajärvele nii päris väikseid kui üsna eakaid. Äärmiselt head meelt tegi see, kui hästi siinkandis elavad eestlased Eesti asjadega – poliitika, majanduse, hariduse, teaduse, kunsti ja kultuuriga – kursis on. Seegi, kui hea on nende eesti keel.
Metsaülikoolis kuulebki vaid eesti keelt, kuid võib-olla tuleks edaspidi kaaluda varianti, et ka need noored, kes ehk eesti keeles (veel) nii hästi hakkama ei saa, leiaksid Metsaülikoolis oma koha: üks igahommikustest keeleõppe rühmadest võiks olla ette nähtud just neile, kes veel ei räägi, aga tahaksid kõnelda eesti keelt. Kotkajärvel osatakse meie keeleruumi hoida – hoida seda piisavalt avatuna, et keel ja kultuur areneks, ilma oma nägu ja hinge kaotamata.
Metsaülikoolil on mitu hinge. Suur aitäh neile kõigile erakordse elamuse eest.
