Mida suuremad tõmbtuuled maailmas puhuvad, mida agressiivsemaks muutuvad erinevad usud ja ideoloogiad, mida tormilisemaks läheb rahvaste rändamine ja kultuuride segunemine, seniste väärtustõdede jääliustike sulamine, „kõik on suhteline-ja ajutine“-orkaanide sagenemine, seda enam vajame hingepidet ja enesekinnitust, vaimset keset ja tuge oma olemasolule nii inimese kui rahvana.
Eesti rahva jõulurõõmuks on meil olemas vähemasti kolm omamaist tarka meest, kes seda vaimset tuge on valmis pakkuma: Valdur Mikita, Hasso Krull ja Margus Ott. Ja kuna puhtratsionaalselt on ajaloolistes vetekeeristes taas pinnale kerkinud ning õhku ahmivale rahvale ilmvõimatu kõvakindlat maad jalge alla manada või kõikvõimsat, igavikulist elukindlustust pakkuvat soomusnatolaeva ehitada, siis läheb käiku fantaasia ning faktidega rikastatud metsiku lindmõtlemise vägi: regivärsside vanimatest kihtidest tuuakse välja müütilised pesamunad, äratatakse ellu muistne „sinikirja linnukene“ ning luuakse oma kosmogoonia ja vägi.
Ei saa olla sugugi juhus, et samal ajal, kui Eestist sai nö ametlik kosmoseriik, st Eesti liitus Euroopa kosmoseagentuuriga ning saatis esmakordselt orbiidile esimese Gaia-nimelise satelliidi, mille tarkvara töötasid välja Tõravere astronoomid, jõudis Hasso Krull lõpule oma vana uueks loova esseega eesti vanarahva kosmoloogiast, pealkirjaga „Loomise mõnu ja kiri“ (2014) ning lõi sellega konteksti oma algupärasele eeposele „Meeter ja demeeter“, et samal ajal ilmuvad ridamisi semiootik Valdur Mikita loova vabadusega kirja pandud esseeraamatud „Metsik lingvistika“ 2013 ja „Lindvistika“ 2015, et tänavu ilmus üle pika aja eesti noore filosoofidoktori Margus Oti algupärane filosoofiline suurteos „Vägi (Väekirjad I)“ 2015.
Kui Hasso Krull kirjutas Mikita „Metsikust lingvistikast“ mulluses Vikerkaares, siis kirjeldas ta selle teose rahvuslikku enesetunnet pea pealt jalgadele tõstvat tähendust nõnda: „Eestist kõneledes kasutab Mikita järjekindlalt ühte retoorilist võtet, mida võiks nimetada meioosise kustutamiseks: täpsemalt, kõik praeguse peavoolu-kultuuri tüütuseni ülekorrutatud meioosised (“Eesti on nii väike”, “Eesti keel on vaene”, “Eesti ajalugu on igav”, “Eesti maastik on üksluine”, “Eestis on kultuurikiht liiga õhuke”, “Eestis pole loodud midagi algupärast”, “Eestil pole maailmale midagi pakkuda” jne) pööratakse lihtsalt ümber, asendades meioosise jõulise hüperbooliga: “Eesti on paik maakeral, kus Maa vanem ajalugu on kõige paremini näha, kus see on oma looduslikes vormides kõige ilmekamalt säilinud” (lk 135); “Eesti kultuur on nähtavalt maastikuline, loomismüüt lausa tungib ukse alla” (lk 167); “Ilu võis olla esimene märksõna, millega Eesti Euroopa teadvusesse jõudis” (lk 104); “Eestis on olemas hulganisti asju, mida maailm paaniliselt taga otsib” (lk 141); “Eesti on olnud mingisuguse ürgse loomismüüdi epitsenter” (lk 91); “Eesti kultuurimüüdi alguspunkt tuleks viimasest jääajast nihutada vähemasti kuussada miljonit aastat tahapoole” (lk 94–95); “Siluri kohta võib öelda, et Eesti asus tollal sõna otseses mõttes maailma keskpunktis” (lk 110); “Närvisüsteemi algkodu võime leida [Eesti] diktüoneemakildas leiduvatest graptoliitidest. Mõtlemine näib olevat sündinud Eestis” (lk 135); “Eesti on selles mõttes põnev paik, et siin võime ühes paigas korraga kogeda nii elu kui ka universumi ajalugu” (lk 117); “Eesti keel lubab üsna geniaalselt kaardistada seda osa maailmast, mida keeles pole, aga mis võiks seal põhimõtteliselt olla” (lk 40–41); “Eestis on vist palju inimesi, kes mõnel suveõhtul oma maakodus toimetades on äkitselt kogenud, et siin ongi asjade algus ja ots, maailma varjatud imperatiiv” (lk 196).“ (Hasso Krull. Lugu mehest, kes kukkus oma sokiauku. Vikerkaar, 2013, nr 10-11).
Hasso Krullil on seda kirjutades tunne, nagu oleks ta Mikita ühe peamiste teesi ise välja öelnud: „Me kõik oleme kusagilt omandanud kahtlasevõitu mõtte, et tõde on tähtsam kui müüt. Kuid oma sisimas me teame üsna kindlalt, et tegelikult on müüt palju tähtsam. Tõde teadmata suudab inimene kaunis hästi elada, ent kui temalt ära võtta müüt, siis ei ole elul enam mingit mõtet” (Valdur Mikita. Lingvistiline mets, lk 100).
Kui võrdlen müüdikinnistaja ja -looja Hasso Krulli enda kosmoloogilisi triksteri-esseid Mikita metsiku mõtlemise keeristega, siis näen neis tõesti suurt sarnasust eesmärgipüstituses, ehkki kirjutamismeetodid on täiesti erinevad, Mikital süsteemitult sünteetiline, Krullil sünkroonselt analüütiline. Mõlemad loovad ja kinnistavad eesti omakosmost, eesti kultuuriuniversumit: „Loomisloo eesmärk on anda inimesele kosmos. Kosmos on loodud maailm ehk loodus, korrastatud universum, mille keskmes asub loomisloo kandja ise – pärimust edasi andev traditsiooniline kultuur. Loomislugu moodustab selle universumi justkui seestpoolt väljapoole, nõnda, et loodus „kasvab“ jutustaja ümber, saab maailmaks, mis on olemas just meie jaoks, s.t. jutustaja enese kogukonna jaoks,“ kirjutab Hasso Krull essees „Triksteri mõistest“ (Pesa, lk 203). Triksteriks nimetatakse antropoloogias müütilisi kultuurikangelasi, kes andsid maailmale tema praeguse kuju, kes lõid kultuuri ja võitsid tema vaenlased, kuid kelle loomus on vastuoluline ning täis paradokse (Eesti pärimuses Vanapagan, Kalevipoeg jm). Kas pole mitte Mikita ja Krull võtnud nüüd ise endale kaasaja triksteri rolli?
Margus Oti äsjailmunud teos "Vägi" on filosoofiline maailmatõlgendus, mis mõtestab emakeelset olemist samuti muistse mõiste – vägi – abil. Vaimse kirega kirjutet teos on põnev käsitlus inimese ja keele vahekorrast, aitamaks mõista, kuidas hoida ja kasvatada ühiselulist ja isiklikku väge. Selle teose ontoloogiline vägi alles hakkab ajapikku ilmnema, aga müütilise pesamunana mõjub ta juba nüüd.
Kolm triksterimeest puhastavad hoolikate arheoloogidena viimaste sajandite hilissaastest kõige varasemaid võimalikke pärimuskihte, ammutavad oma vaimujõu meie ühisest enne- ja täisminevikust, parema puudusel loovad ja luiskavad (sõnast: luisk) uusi tähendamislugusid, ent nad teevad seda rahvuse ja ehekultuuri tuleviku nimel.
