Metssigade võim ja voli
Andrus Kivirähk
andrus.kivirahk@epl.ee
Soome mets, meri ja linn
Foto: Mari Kartau, Maaleht
Kui juba Kaido Kama on sunnitud kirjutama, et ta sooviks Eesti riiki tagasi saada, on asi üsna halb.
Sest Kaido Kama ei ole inimene, kes lihtsalt niisama, igavusest ja edevusest ajalehte trügiks. Või siis kergemeelselt, ohtraid klikke himustades, provotseeriks ja sõnu loobiks. Kama kirjutab siis, kui tõesti teisiti ei saa – ning teda tasub tõsiselt võtta.
Ka erakonnad ja poliitikud kuuluvad linnuriiki, nemad üksnes sädistavad.
Muidugi pole tema esimene, kes leiab, et midagi on mäda. Rail Balticuga, Tartu tselluloositehasega, hoogustuva metsaraiega. Paljud on nendel teemadel sõna võtnud, hoiatanud, koostatud on ka ühiseid pöördumisi, kogutud hulgaliselt allkirju. Kui meie hulka peaks kusagilt ilmuma tulnukas, kes otsustaks Eestis toimuva üle üksnes ajalehtedes ilmunu põhjal, oleks ta kindlasti veendunud, et kõik on kõige paremas korras – autoriteetsed inimesed ju ometi kirjutavad, keegi nende suud ei sulge ja küllap on nende mõtetel ka mõju. Küllap on neid kuulda võetud. Aga kole on just nimelt see, et tegelikult ei ole.
Reklaam
Sa võid kirjutada ja arvata palju tahes, tegelik elu liigub omas rütmis. Kõik need arvamusliidrid, kellele korraldatakse uhkeid lõunasööke ja „mõjukad”, keda pidulikult reastatakse ajakirjanduses, on ainult nagu linnud puude otsas, kelle osaks jääb meloodiliselt siristada, samal ajal kui metssead tuima järjekindlusega puude all aiamaad segi songivad. Metssigadele ei lähe lindude vidin vähimatki korda. Inimene, tema jah, imetleb ja armastab linnulaulu, lausub ehk isegi heldinult: „See on lõoke. See on kuldnokk. Aga nüüd laksutab ööbik.” Igal linnul oma laul! Metssead on anonüümsed, nemad ilmuvad pimedusest ja keeravad kedagi pelgamata kärssadega peenrad segi. Kui toas pikutanud ja lindude laulu nautinud inimene viimaks õue tuleb, on juba hilja.
Nii on ka kõigi nende arvamusartiklite, avalike kirjade, tuliste teledebattidega. See on vaid ilus linnulaul, mis pealegi varem või hiljem raugeb, sest kaua sa jõuad? Kui sa oled juba ühe artikli kirjutanud, koondanud sinna kõik oma mõtted ja argumendid, aga sellest mitte midagi ei muutu, kas sa siis annad sama teksti uuesti trükki? Või kirjutad teise, ehkki lisada pole ju midagi. Kaua sa jaksad kurtidele kõrvadele epistlit pidada? Sest metssead muudkui toimetavad, nemad ei lase end millestki segada. Nemad on tegelikult need „mõjukad”, ehkki me nende nimesid ei tea. Kaido Kama kirjutas, et Rail Baltic või Tartu tselluloositehas ei kuulu ühegi erakonna valimislubaduste hulka. Muidugi mitte, sest ka erakonnad ja poliitikud kuuluvad linnuriiki, nemad üksnes sädistavad. Ega siis Jüri Ratas või Siim Kallas ole need inimesed, kes Rail Balticu taga seisavad, isegi kui nad seda projekti avalikkuse ees kaitsevad. Tegelikud otsustajad ja tulevased kasusaajad on avalikkusele nähtamatud, kusagilt sügavalt-sügavalt kostub vaid nende tume sosin: „Miljonilised investeeringud! Miljoniline kasum!” See ajab paljudel pea sassi nagu vingugaas.
Kas on võimalik oma riik metssigade käest tagasi saada, nagu soovib Kaido Kama? Kas on veel võimalik panna püsti tugev tara ja elektrikarjus, et peenrad alles jääksid?
