Eesti Vabariigi loomisest on peagi möödunud sada aastat. Nõukogude Liidu okupatsiooni rakenduslikust lõpust on möödunud 25 aastat. Põhiseaduses määratu heakskiitmisega kohustusime „tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise üle aegade”. Selle kohustuse täitmine nõuab kõigilt Eesti Vabariigi kodanikelt põhjalikku tagasivaatamist möödunule. Rahva valitud riigivõim ei ole põhjalikult analüüsinud, kuidas tagasisaadud iseseisvust rakendada. Juba pealiskaudne hinnang riigivõimu poolt tänaseni tehtu ja tegemata jäetu üle sunnib järeldama, et ilma oluliste muudatusteta ei saa eesti rahvus ja kultuur pikemaks ajaks kestma jääda. Tagasivaatamiseks, avalikult arutamiseks ja muudatuste tegemiseks on alljärgnevalt esitatud mitmeid tähelepanekuid, mis väga tõhusalt toetavad arvamusi, et okupatsioonieelse olukorra ennistamise asemel on reformeeritud vägivaldselt moodustatud ENSV-d. Oluline on teada, et mitmed olukorrad, mis on kestnud kauem kui 20 aastat ilma vastu vaidlemata, võivad osutuda hilisemas kohtuvaidluses seaduslikeks olukordadeks.
Kõik esitatud teemad kinnitavad, et tänaseni on toimitud nagu Eesti Vabariigi loojateks oleks olnud kaks rahvust. See järeldus jääb ilmselt kehtima, kui vastupidiseid nõudmisi riigivõimule ei esitata. Oma arvamusi kaherahvuselise riigina jätkamiseks või kõigis aspektides okupatsioonieelse riigina olemiseks peaksid avaldama ja laialdaselt levitama kõik seltsid ja ühendused, eriti aga prominentsed üksikisikud, kes nõustuvad, et eesti rahvuse ja kultuuri kestmajäämiseks on tõesti vaja kuulda rahva arvamusi. Kuid ka peavoolu meedia võiks toimida uuriva, hindava ja eestimeelse ajakirjandusena - ENSV reformeerimise heakskiitmist õhutajaid võidakse tulevikus siiski käsitleda Eesti tagasi Vene Impeeriumi viimise kupeldajateks.
Iseseisvuse ennistajad ilmselt ei tajunud, mis oli tiivustanud eestlasi mitme sajandi vältel mäletama muistset vabaduse aega ning võimaldanud põlvest põlve edasi kanda lootust taas oma maalapi peremees olla. Ilma endile ja oma nõustajaile selgitamata, kuidas rahvas selle lootuse täitumist väga kalliks oli pidanud ning imelühikese ajaga oma maa head vilja kasvatavaks Eesti Vabariiki tuleb nüüd kaherahvuseliseks riigiks kujundada. Oma maa peremees olla tahtev rahvas aga ei saa sellist kooselamist omavoliliselt rentnikuks hakanud naabriga õigustatuks pidada. Oma pikal elueal on eestlased mitme teise rahvuse võimu all elanud. Julgelt võib järeldada, et okupatsioonieelne Eesti tekkis eestlaste riigina just sellepärast, et väga vähesed eestlased on tahtnud valitseja rahvusega koos elama jääda. Väga kindlalt võib järeldada ka seda, et Eesti rahvus, keel ja kultuur saab üle aegade kestma jääda vaid üherahvuselises riigis. Nii nagu okupatsioonieelses Eestis, nii võib ka nüüdses Eesti rahvusriigis austust pälvivalt elada teistesse rahvustesse kuuluvaid elanikke ja kodanikke.
Mahajäänud Vene tsaaririigi alamateks olnud eestlased asusid oma maa ammuse peremehe staatuse tagastamise järel innustunult oma riiki arendama. Kahekümne aastaga muudeti Eesti majanduslikult ja kultuuriliselt edukaks lääneriigiks. Teiste lääneriikide tunnustust pälvinud eduloost on paljude tänaste noorte, kuid ka keskealiste eestlaste teadmised väga pealiskaudsed, sest alates augustist 1991 on rahva esindajad ja peavoolu meedia kogu okupatsioonieelset aega käsitlenud häbenemist vääriva vaikiva ajastuna. Näib, et kui okupatsioonieelset Eestit võimalikult põhjalikult halvustada, siis on riigivõimul kerge kõike tänaseni tehtut, tegemata jäetut ning peavoolu meedias heaks kiidetut õigustatuks pidada ka siis, kui tegemist on selgelt põhiseadusevastaste toimingutega. Rahvuse püsimajäämist saavad edukalt tagada vaid põhiseadust austavad eestlased. Et rahvas saaks olla uhke oma rahvuse üle, on meedial vaja meenutada riigi edulugusid ning kriitikat väga selgelt tõikadega kinnitada.
Kuigi Eestis ei jõutud vaikiva ajastu tekkimise tegureid analüüsida ning tekitajate üle kohut mõista, on kõik okupatsioonijärgsed kõrgemad võimulolijad väga tõemeelsetes avaldustes pidanud president Pätsi ja kindral Laidoneri riigireeturiteks - justkui nad ei teaks, et põhiseaduse §22 keelab kuriteos süüdistamise, kui selleks ei ole jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Oluline on märkida, et okupatsioonieelses Eestis elanud ning 1944. aasta sügisel pagulusse siirdunud 80 000 eestlase hulgas polnud ehk kedagi, kes oleks arvanud, et vaikival ajastul seiskus Eesti areng või et Eesti oleks jäänud okupeerimata, kui riigivõim oleks jäänud Toompeal kemplevate erakondade kätte või kui vapsid oleksid Pätsi ja Laidoneri asemel valitsema hakanud. Paguluses ilmselt ei kritiseeritud vaikivat ajastut ning president Pätsi ja Laidoneri lihtsalt sellepärast, et ei teatud, millisel määral võis Nõukogude Liit olla mõjutanud aatelisi vabadussõdalasi vastu võtma oma hulka ükskõik keda, peaasi et vapside arv oleks võimalikult suur. Venemaa arhiivides pole tõenäoselt kättesaadaval dokumente, mis käsitlevad, kuidas NL oleks vapside võidu puhul vabadussõdalased asendanud oma meestega - kommunistidele omasel viisil.
Tulevikus tegutsemise määramiseks tuleks analüüsida, miks on rahva esindajad ja peavoolu meedia kogu okupatsioonieelset aega käsitlenud vaikiva ajastuna – justkui teadmata, et vaikima sundimine ei muutnud suurema osa inimeste igapäevast elu teistsuguseks; et vaikimise periood oli suhteliselt lühike ning majandusliku olukorra paremaks arendamisele keskendunud. Pidustustega paralleelselt tuleks avaldada mitmete okupatsioonieelse aja edulugusid ja aatelisi tegevusi, mida tänased valijad peaksid teadma ja neid innustama enda rahvuslikku iseteadvust arendama ning seega ka rahvuse kestma jäämise tagamises märgatavalt osalema.
Kuigi rahvas 1941 kahetses, et baaside lepingu asemel ei asutud riigi iseseisvust kaitsma, tajuti väga selgelt ka tsiviilelanikkonna hävitamist, mis oleks koos vastuhaku kaotusega järgnenud. Õigustatud viha Nõukogude Liidu vastu nendepoolsete baaside lepingu kohustuste vastaselt toimimise üle mõjutas paljusid üle lahe Jätkusõjas soomlasi abistama ja eestlaste hävitamise eest Nõukogude Liidule kätte maksma. Suurearvuliselt astuti ka teise eestlaste vaenlase, Natsi-Saksamaa, väkke takistama Nõukogude Liidul oma hävitustööd jätkama tulla. Mitte üheltki teiselt riigilt, eriti aga Nõukogude Liidu liitlasteks astunud Ühendkuningriigilt ja Ameerika Ühendriikidelt, polnud Eestil sõdimiseks vajalikku abi võimalik saada. Mis oleks juhtunud, kui Natsi-Saksamaa oleks sõja Nõukogude Liidu vastu võitnud, selle üle polnud toona kellelgi aega mõtelda. Eestlaste valmidus oma riiki kaitsejõududes kaitsta, võib õigustatult vähemaks kui vaja muutuda, kui jätkatakse soome ja saksa mundris võidelnud mehi ja nende võitlusi olematuks vaikima ning seega ka austamata jätta. Saja aasta pidustuste hulgas on vaja selles küsimuses iseseisva riigina toimida.
Austuses ja tänutundes riigi loojate vastu võiks peavoolu meedia edastada ka lugusid, mis kirjeldavad, kuidas rahvas vägivaldse võõra võimu all ligi poole sajandi kestel suutis oma rahvusliku omapära säilitada ja vabaduspüüde elavana hoida. Suure tõenäosusega on praegu vähe neid, kes teavad, mida tehti räige venestamise tõrjumiseks. Ent ometi oli isegi koolinoorte hulgas rühmitusi, kes oma rahvuslikku meelsust vaka all ei hoidnud. Aga neist ju senini pole midagi kirjutatud. Täielikult tähistamata on jäetud, kuidas koolitüdrukud põletasid Tõnismäele paigaldatud puidust ausamba, millega okupeerija tähistas esialgselt Tallinna vallutamist.
Riikide elu korraldamisel tuleb olla teadlik möödunud aegadest ning vaadata analüüsivalt tulevikku. Eesti riigi elu saja aasta vältel ei ole kerge olnud ja sellest tulenevalt on mitmed, riigi kõrgemal tasandil olijad, tungivalt soovitanud unustada mineviku raskused ja kannatused ning keskenduda õnneliku tuleviku rajamisele. Senini tehtut lahates tundub, et tulevikule keskendumist propageerijaid pole tiivustanud tahe tagada eesti rahvuse üle aegade püsima jäämine. Riigivõimu eesmärgiks on olnud pigem rikkamate riikide hulka pääsemine. Ilmselgelt on vaja tuvastada, mida viimase 25 aasta vältel on kas valesti tehtud või koguni tegemata jäetud ning kuidas tekkinud olukord põhiseaduse kohaseks muuta.
Eesti nimel tegijad ja rahvast riigivõimu tegemistest teadustajad on justkui uskunud, et okupatsioonieelse Eesti ja Venemaa vaheline riigipiir oli osaliselt veel määramata ning seda tuli nüüd teha vastavalt sellele, kuidas oldi „õpitud põhiseadust tõlgendama eesmärkidest ja väärtustest lähtudes” (Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne). Ilmselt oli ka halvasti informeeritud rahvas arvamusel, et maad, mida taheti Venemaale kinkida, pole meil vaja. Selliselt tulevikku vaadates ei hakka ehk paljudel silma, et selles, mitte midagi vastusaamata kinkimise lepingus, mis sõlmiti veebruaris 2014, pole ainsatki viidet kunagi varem olnud riigipiirile, mille paiknemist sooviti muuta. Selline lausa riigireeturlik sõnastus võimaldab Venemaal edukalt väita, et Eesti ikkagi astus vabatahtlikult Nõukogude Liitu ja aastal 1991 lahkus sealt ilma riigipiiri lepingut sõlmimata. Kuna Venemaa Föderatsioon ei olnud avaldanud Eestile mingit survet uue piirilepingu sõlmimiseks ning tüki Eesti maa-alast endale saamiseks, siis on lääneriikide valitsustel ja meedial ülimalt raske mitte nõustuda Venemaa selgitusega, et Nõukogude Liit ei okupeerinud Eestit.
Venemaa poolt okupatsiooni eitamise usutavaks muutmist on meie omad inimesed tõsiselt toetanud: Riigivõimu nõustav riigiõiguste professor Lauri Mälksoo selgitas, et Tartu rahulepingu sätteile tuleb anda „tänastele nõuetele vastav õiguslik tähendus” ning et „Eestil oleks kasulik kehtiva lepingu kehtivuse üle hakata Venemaaga vaidlema Haagi rahvusvahelises kohtus. Alternatiivselt võiks paluda, et Venemaa tunnistaks Eesti okupeerimist ja sellega kaudselt ka Tartu rahulepingut ning Eesti loobuks okupatsiooni kahjunõuetest.” (ETV saade „Kahekõne”, 13.01.11); Veebruaris 2014 mõlema poolselt allkirjastatud legaalses dokumendis, pealkirjaga „Eesti – Vene riigipiiri leping”, on tahtlikult kasutatud sõnastust, mis võimaldab järeldada, et Eesti Vabariik tekkis alles aastal 1991. Iseseisvuse ennistajad ilmselt ei tahtnud uskuda, et aastal 1920 sõlmitud Tartu rahuleping võib ikkagi jõus olla. Seda ei uskunud vist president Ilveski, sest kuidas muidu võis ta vastata „igal riigil peab ju piir olema”, kui temalt ühes aastalõpu intervjuus küsiti, mida ta arvab Eesti uuest idapiiri lepingust.
Venemaa sõpruse pälvimiseks on lisaks uue riigipiiri lepingu sõlmimisele veel teisigi tulevikule keskenduvaid, kummalisi arvamusi esitanud president Meri ja Riigikogu nimel Marko Mihkelson ning kõik õiguskantslerid (loe minu arvamuslugusid Eesti Elus). Tagajärgi analüüsimata on õnneliku tuleviku loomise nimel antud kõigile Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Eesti Vabariiki elama saadetud Nõukogude Liidu kodanikele (edaspidi venelastele) alatine Eestis elamise luba. Ning mitte ainult. Elamisloale täiendavalt on Eesti jätkuvalt rahastanud ja korraldanud venelaste kultuurilist isetegevust ja nende laste koolitamist venekeelsetes koolides – just nii, nagu oli olukord olnud vägivaldselt loodud ENSV-s. Kui 25 aasta vältel on venelastel olnud võimalik elada – mitte nagu Kanadasse ja Ameerika Ühendriikidesse ja paljudesse teistesse riikidesse sisserändajad – vaid peaaegu samamoodi, kui nad elasid ENSV-s, siis võivad vaid väga naiivsed isikud arvata, et Eesti Riigikogu ei hakka nii pea vene keelt teiseks riigikeeleks sätestama. Eestis on kaks riigi rahastatud inimõiguste täitmist kontrollivat ametit või organisatsiooni, kus ilmselt ollakse veendunud, et ÜRO inspektoritel on õigus väita, et Eestis rikutakse venelaste inimõigusi ning et eestlastel ei pea inimõigusi olema.
Nii oma rahvuse üle uhkust tundvatel venelastel kui ka eestlastel on piinlik, et riigivõim on kulutanud ning jätkab hoogsalt aja ja raha kulutamist igasuguste lõimimiskavade koostamiseks ja rakendamiseks. Ülima naiivsusega on arvatud, et ühe rahvuse liikmeid on võimalik teise rahvusse lõimida või assimileerida reklaami, meelituste ja manitsustega mõjutades. Lõimumine, assimileerumine ning ükskõikseks sisserändajaks jäämine oleneb üldiselt isiklikest tunnetest ja tõekspidamistest, kuid veelgi rohkem ehk seonduvatest majanduslikest olukordadest. Naiivne on ka soovida, et kõik Eestisse ükskõik millisel legaalsel viisil saabunud teiste rahvuste liikmed peaksid eestlasteks muunduma. Okupatsioonieelses Eestis elas ka teiste rahvuste liikmeid, kuid ei riik ega ühiskondlikud seltsid püüdnud nende isikute rahvuslikke tõekspidamisi teistsuguseks mõjutada. Veelgi vähem sooviti riigi loonud põhirahvust käsitleda ühe kogukonnana, nagu seda on tänaseni tehtud. Toona ei jätnud riik tähistamata midagi, mille puhul võis arvata, et valitsuse tegevus ja/või ütlemised võiksid solvata Eestis elavaid venelasi ja/või sakslasi. Kuna mõlemad olid eestlasi sajandite kestel ülekohtuselt ahistanud, siis viisakat solvamist oskasid ka solvatud tähelepanemata jätta.
Väga räiged süütute eestlaste hukkamised ja Siberi orjalaagritesse küüditamised, eestlaste vara Nõukogude Liitu vedamine ja Eesti looduse reostamine on rahvusvaheliste seaduste kohaselt ilmselged hüvitamisele kuuluvad okupatsioonikahjud. Senini pole mitte ükski meie riigivõimu kõige kõrgemal tasandil olija ega valitsus ja riigikogu pidanud vajalikuks sellist nõuet Nõukogude Liidu õigusjärglasele esitada. Miljarditesse ulatuvate kahjude hüvitamist nõudmata jätmine suurendab taas maailma üldsust arvama, et Eesti okupeerimises ei saa küll mitte kuidagi Nõukogude Liitu süüdistada. Inimesed üldiselt ei jäta neile tehtud kahjude hüvitamist nõudmata. Eesti riigi suuremeelsus suurendab vaid arvamusi, et okupatsiooni ei olnudki.
Okupatsioonieelse Eesti valitsemisest justkui täielikult teadmata olles on valitsuse ja peavoolu meedia vaikival heakskiidul ettevõtted üha kasvavas tempos oma arved, teated ja reklaamid kakskeelseteks muutnud. Eesti ajalehtedel on venekeelsed väljaanded ja riigi ringhäälingul on venekeelsete saadete osakonnad. Kõike eespool kirjutatut kokku võttes tuleb järeldada, et riigivõim ja avalik meedia on aastal 1918 loodud riiki, augustist 1991 alates, käsitlenud kaherahvuselise eestimaalaste riigina. Ent ometi on teada, et oma riik loodi eestlastele omaette elamiseks ja oma maa peremehed olemiseks.
Meil, tänastel eestlastel, ei ole õigus arvata tühiseks kõik võitlused ja kannatused, mida meie esivanemad pidid sajandeid kandma – saama tagasi muistsetele eestlastele kuulunud maa-alad. Meile järgnevad põlvkonnad kohustavad meid ennistama okupatsioonieelse Eesti Vabariigi Tartu rahulepingus määratud maa-alad ning tagama, et kõigis valitsemise ja avaliku elu valdkondades toimitakse toona kehtinud korra kohase rahvusriigina. Selle rahvusliku kohustuse täitmiseks peaks küll iga hääleõiguslik Eesti Vabariigi kodanik energiliselt toetama kõiki ettevõtmisi, mille eesmärk on anda Eestile taas eestlaste riigi nägu.
Okupeeritud Eestisse elama saadetud venelased on siin mitukümmend aastat elanud, nende järglased on siin sündinud. Neil kõigil on olnud võimalik eesti keel selgeks õppida paari aastaga, nii nagu sisserändajad on igas riigis ise kohaliku keele mõne aastaga selgeks õppinud. Nõukogude Liidu inimsusevastastele kuritegudele vaatamata on eestlased siiski Eesti Vabariigis põlisrahvana enamuses ning mitte ükski inimõiguste säte ei nõua ega õigusta Eestis vene ja inglise keele avalikku kasutamist – ka mitte eestikeelset teksti koos võõrkeelse tõlkega avaldamist.
Jõudu peaseaduses määratu täitmiseks!
