2. juunil alustas tööd Kanada parlamendi uus, 41. koosseis. Parlamendi konservatiivide juht Peter Van Loan on veendunud, et uus parlament ja konservatiivide enamusvalitsus suudavad koos uusdemokraatidest (NDP) opositsiooniga senisest tõhusamalt tegutseda. Tangot ju üksinda ei tantsita, selleks vajatakse kahte partnerit.
Van Loani hinnangul oli eelmine parlament algusest peale ebaefektiivne, kuna selle kohal rippus pidevalt potentsiaalsete valimiste giljotiin, mis ei võimaldanud keskenduda tulevikuperspektiividele.
Uues parlamendis tehti juba ajalugu
Parlamendi töö käivitus spiikri valimisega, millele kulus palju aega, sest kandidaate oli kaheksa. Pärast kuuevoorulist hääletamist osutus valituks konservatiiv Andrew Scheer (32) – Ühendkuningriikide kõigi aegade noorim spiiker, mis on kahtlemata ajalooline sündmus.
NDP juht Jack Layton tegi uues parlamendis samuti ajalugu, võttes esmakordselt istet peaminister Stephen Harperi vastas ehk ametliku opositsiooni kohal. Layton kutsus oma partei saadikuid hoiduma solvavatest ja ebasobivatest märkustest parlamendidebattide ajal. Ka 23. mail liberaalide ajutiseks juhiks valitud Bob Rae tunnistas, et rahvaesindus peaks siivsamalt ja distsiplineeritumalt käituma.
Liberaalide koht on uues parlamendis samuti ajalooline – nad asuvad spiikerist nüüd kaugemal kui kunagi varem ja istuvad just parlamendisaali sissepääsu juures.
Opositsioonipartei NDP – ei uus ega demokraatlik
Kolumnist Warren Kinsella leiab iroonilise alatooniga artiklis, et NDP pole ei uus ega demokraatlik partei (Toronto Sun, 31.05.11). 50-aastase ajalooga NDP-d võib vaevalt uueks nimetada, selle nime muutmise vajadusest on palju räägitud. Kinsella hinnangul ei õigusta NDP ka oma nime teist poolt – demokraatlik. Ta mainib, et Layton kinnitab Quebecis viibides alati oma jäägitut toetust Sherbrooke’i Deklaratsioonile, mis annab separatistidele õiguse Kanadast lahkulöömiseks lihtsa häälteenamusega (50% pluss üks hääl). Separatism pole Quebecis praegu aga moes; quebeclased hääletasid ju separatistid uuest parlamendist välja. Mujal Kanadas viibides teeb Layton aga kannapöörde väitega, et toetab hoopis The Clarity Act’i, mille eesmärgiks on Kanada terviklikkuse säilitamine. Kus tuul, seal meel?
Troonikõne ja eelarve
3. mail kandis Kanada kindralkuberner David Johnston senatis ette valitsuse troonikõne, mis oli sissejuhatuseks 6. juunil rahandusminister Jim Flaherty poolt teistkordselt esitatud eelarvele. See oli sisuliselt 22. märtsil esitatud eelarve kohendatud variant.
Ei ütleks, et troonikõnes midagi eriti põhjapanevat oli. Üks kommenteerija kurtis CBC võrgulehel koguni, et kõne mõjus talle unerohuna – verbaalse kloroformina. Selle põhjuseks võib pidada stabiilset poliitilist olukorda ja suurte kriiside puudumist. Ei mingit draamat! 7. juuni Globe and Mail’i juhtkirjas arvatakse, et praegu pole ei parimad ega halvimad ajad, küll aga igavaimad.
Nii troonikõne kui eelarve märksõnadeks on stabiilsus, õitseng ja julgeolek. Seda kõike loodetakse tagada Kanada majandusliku tegevusplaani (Canada’s Economic Action Plan) II faasi raames.
Eelarve esimese variandi esitamisest pole veel kuigi palju vett merre voolanud, kuid Kanada poliitiline pale on vahepeal täiesti muutunud. 2. mail toimunud üldvalimised röövisid valitsust kukutada üritanud liberaalidelt ja Bloc Québécois’lt poliitikas kaasarääkimise õiguse. Parlamendis enamuse saavutanud konservatiividel on nüüd jalgealune aga kindlam kui iial varem viimase 17 aasta jooksul. See võimaldas neil ka koostada eelarve, mida loodetakse tasakaalustada 2014. aastaks. Kas see on aga reaalne? Kolumnist Lorne Gunter usub, et tegu on liivale rajatud elegantse lossiga ja et esitatud eelarve pole muud kui Flaherty muinasjutt, sest $4-miljardiline kokkuhoid, mis moodustab ca 1,5% föderaalsetest kulutustest, pole lihtsalt teostatav (NP, 08.06.11). Hämmastav on ka see, et võrreldes märtsis esitatud eelarvega on eelarve defitsiit teinud võimsa hüppe – tõusnud $29,6 miljardilt $32,3-le.
Üheks tähelepanuväärsemaks muudatuseks on parteidele makstavate subsiidiumide lõpetamine. National Post’i 7. juuni juhtkirjas küsitakse, miks peakski Kanada maksumaksja toetama igal aastal Kanadat lõhkuda üritavat Bloc Québécois’d 1,8 miljoni dollariga. Erilist tähelepanu pöörati nii kõnes kui eelarve esitlusel Kanada põliselanike olukorrale. Juttu oli ka vabakaubanduslepete sõlmimisest Euroopa Liiduga (2012) ja Indiaga (2013), samuti piirialasest koostööst USA-ga. Kõnes väljendati muret riigi elanikkonna vananemise üle, mis mõjutab Kanada tulevikku ning koormab tervishoiusüsteemi ja rahalisi ressursse.
Lubatakse piirata senaatorite teenimisaega, suurendada valitavate parlamendisaadikute arvu 30 võrra ning otsustavamalt võidelda kuritegevusega. Samuti teatati $5 miljoni eraldamisest usulise vabaduse institutsiooni loomiseks. Provintsid saavad keskvalitsuselt raha mitmete infrastruktuuriprojektide tarbeks, Quebec aga oma nõutud $2,2 miljardit HST kompensatsioonina. Valimiskampaanias antud lubaduse kohaselt suurendab valitsus igal aastal provintsidele eraldatavaid tervishoiusummasid 6% võrra.
Valitsus on võtnud otsustavalt käsile eelarve tasakaalustamise. Rahandusminister Flaherty kinnitab, et selleks leitakse vahendeid ja võimalusi. Võib arvata, et see toob kaasa nurinat ja kaeblemist, kuid on kindlasti tuleviku seisukohalt vajalik ja õige samm.
Mida oodata Kanada uuelt parlamendilt ja enamusvalitsuselt?
Arvamus
TRENDING
