Tarmo Vahter
Kaitseminister Hain Rebas soovitas 1990. aastate algul Rootsi luurel usaldada ainult neid eestlasi, kes kannavad samasugust sõrmust nagu tema.
Mart Laari esimese valitsuse aegne Eesti oli välismaa spiooni pilgule paranoiline riik. Kaitseväe juhataja Aleksander Einseln kartis pealtkuulamist nii paaniliselt, et julges oma tegelikke mõtteid avaldada üksnes välissaatkondades toimunud kohtumistel.
See selgub Rootsi sõjaväeluure MUST ülema, kindralmajor Erik Rossanderi tunnistusest Estonia laevahukuga tegelenud Riigikogu komisjonile.
Rossander rääkis 2. juunil 2006 Stockholmis toimunud kohtumisel märksa rohkem, kui komisjon oma lõpparuandes avalikustas. Muuhulgas mainis rootslane, et sõjatehnika vedudega olid Eesti poolelt seotud üks mereväeohvitser ja keegi luurekoordinaator. Nende isikuid ei suutnud komisjon tuvastada.
Ekspress avaldab huvitavamad katked Rossanderi tunnistusest.
Küsimus: Milline oli rootslaste koostöö venelastega?
Erik Rossander: Oli koostööd venelastega, sest otsekontaktid on kõige efektiivsemad. Pealegi ei teadnud Rootsi pool esimestel aastatel, keda konkreetselt sai usaldada Eestis.
Konkreetsete "sõjatehnika" vedude puhul oli tegemist ühe Eesti mereväeohvitseri infoga, et ühes majas, mille Vene sõjavägi oli maha jätnud pärast Eestist lahkumist, on dokumente ja tehnikat, mille väärtust eestlased ei osanud kindlaks teha ning hinnata. Eesti pool palus abi tehnika identifitseerimisel. Selles osas tegid koostööd Eesti ja Rootsi luureohvitserid.
Evelyn Sepp: Kas seda tehti koostöös Eesti ametkondadega?
Rossander: Sõltub, mida pidada koostööks. Materjalide transport on ju lõpptulemus. See sai alguse sellest, et Eesti pool teatas, et on huvitavaid materjale.
Esimesel korral saadeti Eestisse tavaline pikap-Volvo. Selgus, et materjale on nii palju, et kõik siiski ei mahu ühte autosse.
Nädala pärast sõideti uuesti Eestisse VW bussiga ja viidi kogu materjal ära.
Osa vedudest olid mitmesugused dokumendid, teine osa elektroonilised sidevahendid, mis edastati analüüsimiseks FRA-le (Rootsi signaalluure - EE). Osal materjalil polnud mingit väärtust, suuremal osal, kuid osa materjale olid äärmiselt väärtuslikud.
Trivimi Velliste: Kuidas veod toimusid?
Rossander: Kõige mugavam oli minna tavalaevaga, sest kiirkaatrid oleksid tõmmanud liialt tähelepanu. Samuti oli kiirkaatritel piiratud kütusemahu tõttu piiratud sõiduulatus ning ka merel laadimine, eriti arvestades, et tegu oli rahvusvaheliste vetega, oleks olnud raskendatud. Siiski on MUST kasutanud üksikutel kordadel oma operatsioonides kiirkaatreid.
Rossander: Eesti pool teatas materjalidest. Kogu transpordi vedu korraldas Rootsi. Eesti poolele saadeti hiljem ka kokkuvõte materjalidest ja analüüs.
Sepp: Kas antud materjalide osas võis eksisteerida ka kolmandate riikide huvi?
Rossander: Väga suure tõenäosusega. Luurekoostöö ongi kohtumine partneritega nii, et kaks kohtuvad ja vahetavad infot kolmanda kohta.
Sepp: Kas kolmas pool oleks tahtnud takistada kauba jõudmist Rootsi?
Rossander: Otse öeldes - kolmas osapool, kes oleks huvi tundnud, oli Vene pool. Kuna suurem osa materjalidest oli maha jäetud Vene sõjaväe enda poolt, siis need ei saanud olla sellise tähendusega. Oleks absurdne, et nende materjalide pärast oleks takistatud reisilaeva.
Velliste: Milline oli nägemus Eesti poolest 1994?
Rossander: Olime oma partnerite Eesti, Läti ja Leeduga väga ettevaatlikud. Hain Rebas ütles kunagi, kui küsisin usalduse kohta, et usaldada saab ainult neid, kellel on selline sõrmus nagu temal. (Rebas kommenteeris sel nädalal Ekspressile, et kirjutab sellest kõigest oma tulevastes mälestustes. Tegemist võis olla Eesti üliõpilaste seltsi sõrmusega - EE).
Muidugi me ei teadnud, kes on kes, ning luureasutuste vahel käis Eestis võistlus. Einseln ei usaldanud kedagi, isegi mitte oma alluvaid. Ta ei tahtnud oma peakorteris rääkida, sest ei usaldanud oma ruume, ning soovis kohtuda Rootsi saatkonnas.
Velliste: Küsimus Vene luure kohta Eestis?
Rossander: Eestis olid nii Vene tsiviil- kui sõjaväeluure tollal väga aktiivsed ning võib-olla on kuni tänaseni.
Sepp: Millised veod toimusid veel tollal Eestis?
Rossander: Eestist veeti tollal üksnes kahel korral materjale. Teistest riikidest rohkem... Läti ja Leedu kohta... see on tõenäoliselt salastatud informatsioon.
Sepp: Kes olid Eestis koostööpartnerid?
Rossander: Kõige rohkem oli kontakte ühe luurekoordinaatoriga, kellel oli kõige rohkem kontakte. Siin on olulised ka isiklikud kontaktid. Ma võõrustasin teda isiklikult kahel korral.
Rossander: MUST ei ole kunagi teiste riikide teenistustele abi pakkunud vedudel. Kui teised riigid ka oleksid vedanud Rootsi kaudu midagi, siis sellest rootslasi kindlasti ei teavitataks. Rootsil on Försvarsvärkets Underrättelse Nämnd - sõjaväeluure üksus, milles töötab kuus-kaheksa inimest. Selle ülesanne on vaadata, kuidas on luureasutuste vahel kõige mõttekam Rootsi huve kaitsta. Me saame teenida üksnes Rootsi huve.
Martti Lutsar: Kas Rootsi on korraldanud kolmandate riikidega koostöös sarnaseid operatsioone?
Rossander: Ei. MUST ei vedanud kellegagi koos midagi - ainult üksi.
Sepp: Kaitseministeeriumi ametnikud kinnitasid komisjonile, et teatud vedusid teostati Rootsi allveelaevadega miinitõrjeoperatsiooni nime all.
Rossander: Ma ei ole sellest kunagi midagi isegi kuulnud, mitte kunagi! MUST tegeles küll miinitõrjeoperatsioonidega, sest MUSTil on väga hea know-how veealusteks operatsioonideks.
Sepp: Mida arvate Estonia laevahuku komisjoni aruandest?
Rossander: Raport oli vilets. Laev ei olnud tehniliselt valmis, see opereeris erilepingu alusel, sest oli mõeldud sõitmiseks Vahemerel. Rahamaiad omanikud tõenäoliselt koolitasid ka personali nõrgalt.
MUSTil lasti Estonia hukuga seoses uurida üht tuukrite pilti ning küsiti, mis on kollane pakk, mis laevakere juurest välja rippus. Lükati ümber kahtlus, nagu oleks tegu äkitselt lõhkemata laenguga, sest kollane pakk osutus päästeparveks, mis oli avanenud pooleldi, sest oli laeva külge kinni jäänud.
[sound="URL FOR MP3 FILE",w="400",h="27"]