Põhja-Korea pani 4. ja 5. juunil suurriikide ja rahvusvahelise üldsuse kannatuse proovile, lennutades mõnedel andmetel välja kuni 10 raketti, mille hulgas olid lühimaaraketid Scud, keskmaaraketid Rodong ja üks kaugmaarakett Taepodong-2. Nii vilistati 1999. a. kehtestatud moratooriumi peale.
9300-miilise potentsiaalse kaugusega Taepodong-2 hävis 42 sekundit pärast starti, mis pakub ilmselt ameeriklastele mõningat kergendust. Selle raketi tehnilised parameetrid võimaldavad nimelt tabada USA läänerannikut alates Alaskast kuni Kaliforniani, rääkimata siis Lõuna-Koreast, Jaapanist ja Hiinast.
Reaktsiooni oma sammudele ei tulnud Pyongyangil kaua oodata. Juba järgmise tunni jooksul hakkasid lendama kriitikanooled. Üksteise järel mõistsid suurriigid USA, Jaapan, Kanada, Hiina jt jõuliselt hukka Põhja-Korea provokatiivsed raketikatsetused. Kohe tuli jutuks ka sanktsioonide ja diplomaatiliste vastumeetmete võimalik kasutamine selle tõrksa punakantsi suhtes.
Valge Maja pressiesindaja Tony Snow teatas, et USA võtab kasutusele kõik vajalikud abinõud, et ennast ja oma liitlasi kaitsta ning kutsus Põhja-Koread hoiduma edasistest sellelaadsetest provokatsioonidest.
Kanada valitsuse pressiesindaja nimetas kõnealust aktsiooni suureks ohuks Aasia ja kogu maailma rahule ja stabiilsusele, mis toob lõppkokkuvõttes kahju ka Põhja-Koreale endale ning on juba ette läbikukkumisele määratud.
Jaapani valitsus otsustas kohe protestiks raketikatsetustele keelata Põhja-Korea ametnikel ja diplomaatidel riiki siseneda ning kaalub ka majandussanktsioonide kehtestamist.
Põhja-Korea välisministeeriumi esindaja ütles vastuseks kriitikale, et raketikatsetused on Põhja-Korea sõltumatuse küsimus ja et kellelgi pole õigust küsida, kas see on õige või vale.
5. juulil asus ÜRO Julgeolekunõukogu oma erakorralisel istungil arutama Põhja-Korea tegevust hukkamõistva resolutsiooni esialgset kavandit.
Vähemalt ühe kaugraketi lühikeseks jäänud lend kõneleb ilmselt sellest, et Pyongyang pole siiski täielikult suutnud ballistiliste rakettide tehnoloogiat veel omandada. Samas demonstreerib see aga Põhja-Korea ülbust ja arrogantsust.
BBC ekspertide arvates ei pruugi Põhja-Koreal veel tuumarelva olla, küll on aga tema käsutuses hinnaline tuumamaterjal, mida ta hea raha eest oleks valmis müüma kellele tahes, ka näiteks terroristidele. Ja raha vajatakse sealmail hädasti — riigi majandus on täbaras olukorras ja rahvas elab nälja piiril. See olukord kõigutab omakorda kõvasti diktaator Kim Jong-il-i jalgealust, kes kogu oma julmusele vaatamata olevat tegelikult üsna arg vennike ja värisevat oma julgeoleku pärast.
Aatomikatel podiseb maailma ainsas stalinlikus riigis täna täie auruga edasi, ja kui seal aatompomme veel pole, on vaid aja küsimus, mil suudetakse tuumaarsenal rajada oma jõududega.
Mida taotleb Põhja-Korea?
Arvamus
TRENDING
