,,Unustage ära, et on olemas teisi luuletajaid. Mõelge, et Urve on maailma parim.“ Nii algas lugemisteatri ,, Ilutuli“ aprilllikuu esimene proov Aarne H. Vahtra eestvõttel. Veebruarikuus ilmus Tartu College'i lavale esmakordselt lugemisteater Ott Arderi loominguga. Uues programmis astuvad üles eestlastele tuntud näitlejad, deklamaatorid, luuleharrastajad ja muusikud.
Eesti 20. saj. parimaks luuletajaks valiti 1998.a. tunnustatud luulekriitikute, kirjanike ja luulesõprade abil Marie Under. Järgnesid tasavägiselt Juhan Liiv ja Paul-Eerik Rummo. Betti Alver, Artur Alliksaar, Juhan Viiding/Jüri Üdi, Gustav Suits, Henrik Visnapuu, Hando Runnel ja Jaan Kaplinski mahtusid suurepäraselt esikümnesse. Luuletaja, ajakirjanik, kirjanduskriitik Andres Langemets, keda paigutati 50.-51. kohale, iseloomustas ajakirjas ,,Luup“ luuletajate paremusrida kui äärmiselt tinglikku maitseotsustust, nimetades, et ,,loetlemist väärivad ka luuletajad, kes platseerusid kohtadele 52-60: Elo Vee, Ilmi Kolla, Uno Laht, Joel Sang, Priidu Beier, Kalev Kesküla, Urve Karuks, Karl Martin Sinijärv, Karl-Eduard Sööt.“
Aastasaja parimate eesti luuletajate hindajate hulka oli kutsutud ka Hellar Grabbi, mees, kes päästis kadunud põlvkonna, nagu Ilmar Mikiver on tabavalt iseloomustanud. Ilmar Talve 1935.a. kirjutatud lausele ,,Me oleme kadumisele määratud põlvkond“ andis vastulause I. Mikiver 1998.a. ajakirjas ,,Luup“: „Talve pessimistlikule deklaratsioonile võinuks aga Välis-Eestis alla kirjutada terve hulk tema kaaslasi: Harri Asi, Ivar Grünthal, Urve Karuks, Eduard Krants, Ilmar Laaban, Ilse Lehiste, Tiit Lehtmets, Helle Ajango Martin, Hannes Oja, Aarand Roos, Einar Sanden jt. — kui neil ei õnnestunuks kas või ühtegi teost avaldada. Selle põlvkonna päästjaks kujunes Hellar Grabbi, kelle kirjastus ja ajakiri Mana Washingtonis sai neile praktiliselt ainsaks võimaluseks...“
Miks nii palju tsitaate ja nii ohtralt nimesid?! Mida me teame Urve Karuksist!? Me saime kinnitust, et Urve Karuks kuulub 20.saj. eesti parimate luuletajate hulka, olles tunnustatud nii siin- kui sealpool maakera, seistes lähestikku oma eeskujude ja mõjutajatega, nagu Betti Alver, Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski. Poetess on oma kahe luulekoguga ,,Savi“ (1968) ja ,,Kodakondur“ (1976) ning valikkoguga ,,Laotusse lendama laukast“ (1992) raputanud luulemaailma.
Lehitsedes läbi aastate ajakirjanduses ilmunud artiklite väljalõikeid, mida luuletaja on ise kogunud, tulevad esile iseloomustused: isekas kirjutaja, visklemas ühelt poolt Alveri, eesti rahva- ja modernistliku luule, teisalt aga ameerika moodsa poeesia mõjuväljas (Vaapo Vaher); originaalne ja omapärane, ei sobi luuletajaks, liiga ilus, nähes poetessi pilti (Ilse Lehiste); vaheda intellektiga luuletaja (Õnne Kepp).
Kas Urve Karuks on oma läbielamused pannud luulevormi? Luuletaja on analüüsinud oma luulekreedot essees ,,Enda luulest“ 1977.a.: „Mulle meeldib luule, mis on tugevast tundest sündinud, läbielatud, läbitunnetatud. Nii-öelda omaenese südameverega kirjutatud. Ega see peagi suur ega võimas või üllas tunne olema — võib ka näiteks enesehaletsemine olla. Peaasi, et see enesehaletsemine on ehtne ja siiras ja mitte poseeriv. /.../ Mõnikord jälle juhtub, et mingi elamus või sündmus, mis küllaltki traumaatiline, jääb kuhugi hingesoppi nukkuma ja alles aastate pärast murrab tupest välja. Näiteks võiks tuua ballaaditaolise /.../ luuletuse „Männi vanne“/.../“.
Poetessi loomingus on tähtsal kohal savimotiiv elufilosoofiana, mis kindlasti on viimaste aastakümnetega hargnenud isepäiselt edasi, saades lisatähenduse tänapäeva Eesti ühiskonnas, tundudes vaimuka pilana, nagu ka Ott Raun on nimetanud 1993.a. „Loomingus“. Karuksit on võlunud elu- ja surmakäsitlused, kodumaa- ja pagulusmotiivid. Luuletaja ei kaeba ega hala, vaid annab väheste, kuid ilmekate ja tabavate sõnadega edasi oma sisetunnet ümbritseva kohta. ,,Välja tõugati emakojast / välja tõugati omakojast / orvuks maakera orbiiti / kodukäijana kerjama./ Nii lähen —/ ühes käes armastus/ teises tähed.
(,, Pagulane“).
Nii on saatus luuletajat nagu paljusid teisigi eestlasi loopinud sõjakeerises eemale oma sünnimaast. Sündinud (Aasoja) 18.01.1936 Tallinnas. Lahkumine Eestist 1944.a. Koolitee Saksamaa põgenikelaagreis. 1951.a. pere ümberasumine Kanadasse. Õpingud Jarvis Collegiate Institute'is (1951-1955) ja Toronto Ülikoolis sotsioloogia alal, lõpetanud 1966.a. MA kraadiga.
Abielu, lapsed ja töö. Luuletamisajaks ainult öine aeg. Nagu luuletaja on ise maininud, on ta juhulaulik, kes kirjutab vaid siis, kui tuju tuleb või vastav olukord on sülle kukkunud. Kui eesti lembelüüriku Anna Haava luulerida ,,luule, see ei tule tuulest“ on olnud paljudel eestlastel meelisütluseks, siis Urve Karuksiga jäävad meelde mõtteread: ,,luule on sohilaps / kes lõplikult sohu / sind hukutab.“
12-aastasena alustatud luulekatsetustest on Urve Karuks välja jõudnud Eesti Kunstide Keskuse laureaaditiitlini 1978.a. Teda on pärjatud The National Library of Poetry auhinnaga 1994.a., rääkimata tunnustusest sünnimaal kohtumiste, loengute ja artiklite näol. Rõhutamist vajab ka seik, et Urve Karuks on luuletaja, kes avaldab oma tundmusi vabalt mitmes keeles — eesti ja inglise keelele on lisavõluks saksa keel.
1981.a. korraldati Toronto Ülikooli ruumes muusika- ja luuleõhtu ,,Kuldkeeled“, kus oma loomingut esitasid Urve Karuks ja Kaljo Raid. Tänavu 28. mail korraldatakse Tartu College'is lugemisteater ,,Ilutuli“ esituses Urve Karuksi luuleõhtu. Programmis esineb ka poetess ise.
Raamatulehed
liimist lahti kuivand
Sõna veel köidab
Olete oodatud luulehuviline !
Mida teame Urvest?
Kultuur
TRENDING
