Pealkirja kolmas sõna pole uudistuletis. Vaste leiate sõnaraamatutest: vööritsema — hangeldama, sahkerdama.
On's meil põhjust peljata vööritsejaid?
Kahjuks on.
Kui algas Eesti Vabariigi taasiseseisvumise pikk ja vaevarikas tõelisus, siis olid kohe platsis vööritsejad.
Esialgu kasutasid nad ära Läänest saabuva humanitaarabi. Igal pool sorteerisid asjamehed abi kahte lehte: midagi hädalistele, parem kraam müüki. Edasi saadeti Läände sõnum: kaupa on meil poodideski, saatke raha. Seegi sõnum ei saanud igavesti töötada: üsnagi austatavad institutsioonid kulutasid raha ebasihipäraselt.
Huvitav on välis-Eesti raamatu käekäik: saadeti massiliselt ja avalikud raamatukogud hakkasid kurtma, et ei suuda ruumipuudusel enam saadetisi vastu võtta. Riiklikku tuge ei olnud ega tulnud.
Samas on erakogujad ja eraalgatuslike kultuurikeskuste loojad raamatutest huvitatud. Olen seotud paari projektiga, mille aususes ja rahvuslikus meelsuses olen veendunud. Kindel, et raamatud, mis siin kipuvad vanapaberiks minema, omavad kodumaal intellektuaalse väärtuse: täitmaks tühjust, mille on loonud nõukogude võimu totaalne EW päevil ilmunud teoste hävitamine ja hilisema välis-Eesti kirjanduse eiramine ja mahasalgamine.
Raamat on rahva ühisomand ja iga raamatu jõudmine Eestisse teretulnud. Pealegi, meie arhiivid jätavad vähemalt ühe eksemplari oma valdusse. Eesti kirjastuste tänane aktiivsus ei jäta vööritsejatele suuremat mängumaad: siit hiigelkasumeid ei lõika. Musti ärikaid eesti raamat (mõni rariteet välja arvata) ei huvita. Ei lähe müügiks.
Ja ometi! meil on muudki rahvuslikku vara ja seda peame ühismeeles hoidma.
Umbes samal ajal, kui Tartu College'ist hakkasid tulema sõnumid, et kavas on luua eestlaste oma muuseum, saabusid kodust teated, et on hakatud huvi tundma välismaal elavate eestlaste intellektuaalse ja käegakatsutava ajaloolise omandi vastu.
Toon näite: üks proua palus hinnangut maalile, mis pärineb tuntud tegijalt PALLAS'e koolkonnast. Tegin maalist foto ja saatsin ekspertiisiks kodumaale. Vastuse sain ja olin veidi imestunud hinna üle. Soovitasin proual maal esialgu koju jätta. Veidi hiljem lugesin, et sama autori tagasihoidlikuma tasemega taies müüdi galeriioksjonil kümme (loe ja kirjuta — 10) korda kallima hinnaga. Ostja jäi loomulikult anonüümseks. Siin ei saa muidugi eitada galerii tavalist nõksu — taies nagu „müüakse“, aga ostjaks on galerii ise. See võimaldab tal mõne aja möödudes töö hoopis kõrgema alghinnaga oksjonile tuua.
Kindlasti on meil Kanadas eesti rahva ajaloolist vara. Kodumaalt sunnitult lahkunud inimesed suutsid kaasa tuua üht-teist eesti rahva kultuuripärandist. Siia on tulnud ka midagi balti-saksa kultuurist, mis muidu rännanuks Venemaa täitmatusse kurku. Meil on hindamatut eesti etnograafilist ja kunstilist pärandit, on siin loodud taieseid, on hindamatut foto- ja filmimaterjali.
Ja vööritsejad on ärganud.
Esmalt riisusid nad paljaks Eesti maa- ja linnakodud (eriti põhjalik töö olla tehtud Lõuna-Eestis ja saartel). Tühise rahaga osteti kokku ja läkitati Euroopasse ja Venemaale ja kohalike uusrikkurite hoidlatesse kunstiteoseid, mööblit, haruldast hõbedat, tekstiili jpmt.
Ja kindlasti kümnekordse hinnaga!
Nüüd on siis meie kord.
Vööritsejad tulevad. Olgem ettevaatlikud.
Pidagem meeles, et Tartu College on saatnud teate: EESTI MUUSEUM TULEB! See muuseum saab jäädvustama meie — Kanada eestlaste — ajaloo, olgu selle osised pärit kodumaalt või loodud siin.
Igatahes — vööritsejate eest UKS KINNI!
Kodumaal on kerkimas KUMU (kunstimuuseum) ja plaanitsetakse Eesti Rahvamuuseumi taastamist. Saavad need institutsioonid jalad alla, eks siis arutame, mis meie kultuuripärandist sinna, mis Kanadasse — siia.
Mida teha vööritsejaga?
Arvamus
TRENDING
