Mida ütlevad tulevad põlved?
LES toimetus, 16.05.2005
Mõni aeg tagasi kirjutas Eesti Päevaleht, et kui ajalugu oleks teisiti läinud ja Eesti oleks saanud areneda sellistes poliitilistes ja majanduslikes oludes nagu Soome, millest tulenevalt oleks Eesti praegune arengutase olnud võrdne Soome omaga, olnuks Eesti SKT 2004. aastal 38,6 mld eurot möödunud aasta tegeliku, vaid 9 mld euro assemel. Seega kaotas Eesti ainuüksi möödunud aastal nõukogude okupatsiooni aja järelmina veel ligi 30 mld eurot. Vaatamata aga Eesti oluliselt kiiremale majanduskasvule Soomega võrreldes, on erinevus tegeliku ja hüpoteetiliselt võimaliku SKT suuruse vahel jätkuvalt suurenenud, kusjuures aastad 1999–2004 on kasvatanud okupatsioonist johtunud majanduskahju kogusummat rohkem kui 170 mld euro võrra. Seega võib öelda, et nõukogude okupatsioon on toonud Eestile enam kui 170 miljardit eurot kahju.
Tartu Rahuleping kirjutati alla 2. veebruaril 1920.
Arusaamatul kombel aga Vene riigilt kahjutasu ju ei nõuta! Veelgi enam, Eesti valitsus valmistub järgmiseks kingituseks Venemaale, sest teatavasti on lähenemas see saatuslik hetk, mil Eesti ja Venemaa poolt kirjutatakse alla uus piirileping, mille lõppteksti ei ole jäänud mitte ühtegi Eesti poolset tingimust ja mille kohaselt Eesti loovutab vabatahtlikult suure osa enda territooriumist tasuta Venemaale. Jutt on Petserimaa ja Narva jõe tagustest aladest, mis moodustavad koguni 5% Eesti territooriumist, täpsemalt 2339 ruutkilomeetrit. Henn Põlluaas leiab, et isegi, kui arvestaksime ühe ruutmeetri hinnaks tagasihoidlikud 5-6.- krooni, tuleks ainuüksi maa hinnaks peaaegu 15 miljardit krooni. Tegelik hind aga on tõenäoliselt veelgi suurem. Siia tuleks juurde arvestada veel seadusevastaselt võõrandatud kinnisvara, ettevõtted, kasvav mets ning maavarad (klaasiliiv, tellisesavi, põlevkivi), mille väärtus on tohutu. Täpsustuseks toob Põlluaas näiteks, et Eestile veelgi olulisema tähtsusega on Narva jõe hüdroenergeetiline potentsiaal. Eesti on sunnitud elektrienergia tootmiseks põletama kallist põlevkivi, mis asjatundjate hinnangul ammendub juba 45 aasta pärast, samal ajal kui Venemaa jahvatab Narva jõel ammendamatut ja peaaegu tasuta elektrienergiat.
Kõik see Eesti valitsust ei tundu aga huvitavat, otse vastupidi, nämmutatakse kooris, et kiire Eesti-Vene piirilepingu sõlmimine pidavat Eesti riigile suisa kasulik olema. Milles aga see kasu väljendub, on senini jäänud hämaraks. Proovime siis ise spekuleerida. Venemaa ei ole tänaseni tunnistanud Eesti okupeerimist, ega vabandanud eesti rahva ees, vaid on isegi kõval häälel teatanud, et ei kavatsegi seda teha. Hiljuti kuulutas Moskvas pressikonverentsil Venemaa prsident Vladimir Putin, et Nõukogude Liit ei saanudki ju okupeerida seda, mis juba oligi tema oma. Aastaid oleme kuulnud Vene suunast vaid kriitikat küll natsismis süüdistamise näol, kui ebademokraatluse ja vene rahvusvähemuse diskrimineerimise näol. Kas on lootust, et uus piirileping lööb lõkkele vennalikud suhted idanaabriga? Muidugi mitte, sest on ju leping praegusel kujul olnud allkirju ootamas juba aastaid ja miski ei ole muutunud kahe riigi vahelistes suhetes. Või õigemini on muutunud, kuid paraku vaid halvemas suunas. Eesti on teinud aastate jooksul Venemaale korduvalt mitmesuguseid järelandmisi, Venemaa nõudmised on vaid kasvanud.
Seega pole vähimatki kahtlust, et Eesti riigile on uus piirileping kõike muud kui kasulik ja absoluutseks võitjaks pooleks on teadagi Venemaa, kelle käitumine Eesti suhtes muutub aina vaid vaenulikumaks. Isamaaliidu esimees Tõnis Lukas aga hoiatas koguni, et kui Eesti-Vene piirileping kolmapäeval alla kirjutatakse, siis pole midagi imestada, kui Moskva peab Eesti riigi alguseks 2005. aastat.
Tartu Rahu aastapäeval väitis toonane peaminister Juhan Parts, et praegusele ajutisele Eesti-Vene piiri märgistavale kontrolljoonele tuginedes olevat raske Eesti riigile kindlat tulevikku üles ehitada. Kuid see on ju õnnestnud ligi 15 aasta jooksul rohkem kui edukalt. Samuti väitis Parts, et peale Eesti alade loovutamist annab Venemaa need kunagi Eestile tagasi. See väide aga on hulga teiste Eesti riigimeeste aegade jooksul suust valla päästetute rumalate ütluste hulgas suisa tragikoomiline.
Henn Põlluaas tõstatab küsimuse: Kas Eesti on tõesti nii rikas, et võiksime selle kõik, mille eest meie isad ja vanaisad on võidelnud ja verd valanud, tasuta ära kinkida riigile, kes suhtub meisse varjamatu põlguse ja üleolekuga? Vastutades ka järeltulevate põlvede ees, ei ole meil selleks vähimatki õigust! Kui ehk täna mõnele võib arusaamtul moel tundudagi, et eelpool mainitud alad, mis Tartu rahulepingu järgselt kuuluksid justkui Eestile oleks nö. kasulik loovutada, siis mida selle kohta ühel päeval ütlevad tulevad põlved?
Mida ütlevad tulevad põlved? LISSABON (13)
Kuumad uudised | 16 May 2005 | EWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Kui loete meie kirjavahetust hr. Topperiga, mille panin siia välja näitamaks, et see väike arusaamatus on kenasti lahendatud, siis peaksite ka nägema, et mingeid pretensioone mul neile küll ei ole ja veel vähem on mul soovi mistahes survet avaldada.
Nüüd peame hoopiski kõik koos mõtlema, mida igaüks antud olukorras, kui suur samm Eesti äraandmise suunas astutud on, teha saaksime. Ilusat kevadet!
Nüüd peame hoopiski kõik koos mõtlema, mida igaüks antud olukorras, kui suur samm Eesti äraandmise suunas astutud on, teha saaksime. Ilusat kevadet!
Aga mitte ükski nendest ei loobunud oma territooriumist vabatahtlikult, nagu tegi seda Eesti.
Imelik on see lugu Teie poolt küll. Kas on surve avaldamine? Tänu Lissaboni lehele jõudis Teie seisukoht ka EE neti veergudele ilma igasuguste kärbeteta. Oleme selle eest tänulikud.
Neti toim.
Neti toim.
Kuumad uudised
TRENDING
