Toronto eestlaskond kogunes Vana-Andrese kirikusse 26. veebruaril, märkimaks aktusega Eesti Vabariigi 88. aastapäeva. Kuigi oleks lootnud rohkem kaasmaalasi seal näha, võib suhteliselt tagasihoidlikku osavõttu seletada sellega, et kolme päeva kestel peeti eestlaste pealinnas võõrsil viis erinevat suurüritust, ning loomulikult polnud kõigil võimalik kõikjal olla.
Skaut-gaidorkester ngdr Tiina Paluoja ja skm Enn Kiilaspea juhtimisel mängis „Eesti piduliku marsi“, mille helide saatel toodi lipud pühamusse. Kanada hümniga märgiti austust asukohamaa vastu. Teadustajana tegutses Veiko Parming.
Aupeakonsul Laas Leivat avas aktuse, juhtides esmalt tähelepanu Maalehes hiljuti ilmunud Järvamaa koolilaste küsitlusele. Õpilaste vastused ajakirjanike küsimustele meie riigi sünni, sümboolika, ajaloo ja tänapäeva poliitikute kohta kinnitasid, et tüüpilised noored, kes sündinud ja üles kasvanud vabas Eestis, alles hakkavad tajuma iseseisvuse tähtsust. Leivat rõhutas kokkuvõttes, et noorest peale tuleb pidada isamaa-armastust pühaks, nii et vabaduse põhiväärtused jääksid püsima.
Palvuse pidas E.E.L.K. peapiiskop Udo Petersoo, keskendudes usule ja lootusele — kaks sõna, mis on sööbinud inimeste hinge. Kristlik kirik on meile varaks. Muinasajal oli vajadus kaitsta kodusid. Nagu ajalugu on näidanud, jäid usk ja lootus eestlase õigusele vabadusele püsima. 88 aastat tagasi tugevnes eestlaste tahe olla vaba, sajandeid kestnud püüdlus vabaduse poole sai lõpuks omariikliku näo. Lootus täitus, karm ajalugu nõudis aga marmorist mälestustahvlitele nimede raiumist, et me ei unustaks neid, kes andsid oma elu usu ja lootuse elluviimiseks Eesti vabanemise nimel. Ap. Paulus lisab usule ja lootusele tugevama sõna — armastuse — ja isamaa-armastus tõi kauaoodatud vabaduse. Järgnes ühiskoraal.
Leitnant Tarmo Rae sõnavõtt langenute mälestamiseks oli samas tunneteavaldus ka elavale vabariigile. Pole unustatud neid, kes andsid oma elu vabadusvõitluses ajaloo jõhkraima vaenlase ja kallaletungija — Venemaa ning tema ideoloogia vastu. Nendele vapratele vendadele, kes langesid isamaa ilu hoieldes, vaenlase vastu võideldes, laulis Toronto Eesti Meeskoor mälestuslaulu, K. A. Hermanni „Isamaa mälestus“ Charles Kipperi juhatusel.
Bariton Avo Kittask esitas Ch. Kipperi klaverisaatel võimsalt kaks laulu: „Kui tume veel kauaks“ ja „Tervitus kevadele“.
Andmeid küüditamise kohta
Aktusekõnelejat Priit Aruvalda tutvustas Veiko Parming. Enne aktusekõnet juhtis Aruvald tähelepanu asjaolule, et käesoleva aasta juunikuus möödub suurküüditamisest 65 aastat. Kanada Eestlaste Ajalookomisjon koos Toronto Ülikooli Eesti Õppetooliga sooviks sellega seoses koguda andmeid küüditamise kohta. Lähemas tulevikus ilmub Eesti Elus vastav küsitlusleht. Kõiki, kel on andmeid juuniküüditamise kohta, palutakse see täita ja tagastada.
Priit Aruvalla aktusekõne oli asjalik ja lühike. Selle asemel, et keskenduda juba tuttavale aktusekõnede temaatikale, oli päevakohaseks teemaks Kanada eestlaskonna hetkeseis, millele kõneleja lähenes tagasivaatega ajalukku eesmärgiga: mida eilne saab homsele õpetada. Esiteks: eestlus keeleta on tühi kest. Sellest saadi aru juba ärkamisajal, Jakob Hurt pani aluse keelelisele ideoloogiale ajal, kui eestlust ohustas saksastumine. See ärkamine polnud spontaanne — algkoolideta, raamatukogudeta, inimesteta, kes koolis õpetasid ja seltse juhendasid, poleks olnud rahvuslikku liikumist. Hurt kirjutas: „Iga haritud rahvas on üks elav liikmendatud olemus, mis üksi siis terveste ja tubliste rõõmsasti elada võib, kui tarvilised liikmed kõik temas leitavad, mitte mujalt karguks laenatud.“ Kanada eestlaskonnale on eesti keele kasutamine möödapääsmatu vajadus. Meie ei tohi siin olla shovinistid — ei tohi olla arrogantsed ega põlata neid, kelle keel on puudulik või ka neid, kes on segaabielus. Vastupidi — meil tuleb teha kõik võimalik, et neile vastu tulla. Näitena pakkus kõneleja Seedrioru ja Jõekääru laste suvelaagreid, kus toimub keelekümblus, antakse võimalus puudulikult eesti keelt rääkivatel lastel tunda end eestlastena.
Eeskuju võiks võtta Prantsusmaalt, kus 60ndatel aastatel keele kaitseks alustati keelekonverentside korraldamisega riiklikul tasandil. Eesti võiks midagi sarnast ette võtta; võiksime korraldada suviti Eesti laste toomist Kanada lastelaagritesse ja vastupidi, siit meie nooremate saatmist Eestisse.
On tarvis äratajaid
Midagi ei juhtu iseenesest. See oli kõneleja korduvaks ja kokkusiduvaks keskseks mõtteks. Nagu Hurda ja Jakobsoni ajal oli vaja eestvedajaid, nii on ka praegu vaja inimesi, keda Mart Laar on nimetanud „äratajateks“. See on eriti maksev Kanada eesti ühiskonnas. Generatsioon, kes ehitas üles laagrid, Eesti Majad, kirikud jne on ehk oma tööd liiga hästi teinud ja järetulevad põlvkonnad ära hellitanud. Kui soovime, et meie ühiskond jääb püsima, siis peame ise mängima „äratajate“ rolli, mitte jääma lootma, et küll keegi teine teeb.
Priit Aruvald lõpetas oma kõne, avaldades austust ning lugupidamist vanemale generatsioonile, kes lõi praegugi veel elujõulised organisatsioonid. See on tänuväärne pärandus meile — just nagu oli Hurda ja Jakobsoni pärandus, ka see ei tohi meil meelest minna. Nagu Hurt ütles, on rahvas „liikmendatud olemus“ ja igal selle liikmel on tarvis anda oma isiklik panus, kui soovime, et meie Kanada eesti ühiskond püsiks ja kestaks edasi.
Kontsertosas esines taas TEM maestro Ch. Kipperi dirigeerimisel, lauldes Tobiase „Eks teie tea“ (orelisaade Lembit Avesson), Villem Kapi „Eesti muld ja eesti süda“, Salme Purre „Ma näen“ ja Roman Toi „Ela Eesti“. Viimase kahe laulu osas juhtis Kipper tähelepanu sellele, et Purre sünnist möödub tänavu 100 aastat ja et „Ela Eesti“, (mis loodi Geislingenis 1949. a) helilooja viibis aktusel. Dr. Toid tervitati tugeva aplausiga.
Lõppsõnas keskendus EKNi esimees Avo Kittask viimaste aegade suursündmustele, Eesti sportlaste olümpiavõitudele, võrreldes neid mineviku aja saavutustega. Eesti lipuvärvid on tänu Torino edule rahvusvaheliselt tuntumad kui ehk kunagi varem.
Kontsert-aktuse viimane osa oli orkestri ja meeskoori ühine „Kodumaa marss“, millele paljud publikust lauluga kaasa lõid. Ametliku lõpu tõi Eesti hümn, misjärel viidi lipud välja „Skautide Maleva marsi“ helide saatel. EKNi poolt korraldatud bussiga oli võimalik saada otsesõitu Eesti Majja, kus toimus Eesti sõjameeste austamine, viimane üritus kohaliku eestlaskonna EV aastapäeva märkivate kokkutulekute sarjas.
