Üheks selliseks looveestlaseks on Priit Pedajas. 1954. aastal sündinud Pedajas on ehk enam tuntud kui näitleja ja teatrilavastaja. Lavastajana on ta arvukalt pälvinud aastapreemiaid, esimene oli N. Liidu ajal, 1985. a Ants Lauteri nimeline preemia, neid on olnud pärast seda nii okupeeritud Eesti ajal kui taasvabas riigis märkimisväärselt.
Kuid need read keskenduvad hoopis ta teistele talentidele – lauljana, kitarrimängijana ja heliloojana. Tänavu jõudis müüki kogumik „Üle latvade lailab üks hõik”, väljaandjaks Eesti Draamateater. Lailamine tähendab kas laulu ümisemist (mida siinsetel plaatidel sugugi ei leidu, pigem julget, isegi bravuurset esitust) või siis hõljumist, heljumist. Viimane tähendus peab paika plaadil eriti balladi stiilis laulude kohta. Küll me emakeel on ilus, rikas väljenduste poolest!
Pedajas meenutab plaatidega kaasnevas voldikus, et ta võttis kitarri kätte esmakordselt keskkooli õpilasena, arvab, et aastal 1969. Alul keskendus noor laulik väljamaa laulude õppimisega, näiteks folkansambli Peter, Paul ja Mary loomingule. See arenes aga faasi, nagu Pedajas ise kirjutab, kus „kuidagi iseenesest see tuli, et hakkasin luulet laulma”. Ning oi milliseid luuletusi otsustas noormees publikule esitada oma loodud muusika saatel.
Esimene luuletus, mille Pedajas viisistas, oli Ernst Enno „Kolm eite”, aastal 1970. Siinsel plaadil on see ainus pala, mis sai uuesti sisse lauldud, teised 50 (!) on valitud vanadest salvestustest; viisisepp, laulja selgitab, et kuigi ta ehk täna neid paremini teeb, ei olnud mõtet neid kõiki uuesti üle laulda.
Plaadil on valik läbi aegade. Pedajase lemmikluuletaja, kui otsustada arvuliselt, on Jaan Kaplinski. Peaaegu veerandi plaadile talletatust – 12 laulu – sõnad on Kaplinskilt, luuletused, mis ilmselt Pedajat hingeliselt kütkestasid. Sügav kummardus on ka esitatud Uku Masingule (salvestusel leiduvad Masingu luuletused on erakordselt südamesseminevad), Hando Runnelile, Marie Underile ja Heiti Talvikule, kelle sulest ilmunud hingepuhangutest on enam kui ühele luuletusele helilooja viisi loonud. Ka Enno, kellelt leiame kahe luuletuse musitseerimise. Esindatud ühe luuletusega on Kalju Lepik, Gustav Suits, Juhan Viiding ning Roopi Hallimäe. Veel leidub plaadil rahvaluulet; „Lätsin mõtsa” on ka ainus pala, mida lauldakse rahvaviisil, muidu on kõik Pedajase helidel.
Vaid kahel palal on tal abijõudu – vendade Sarvedega on tal olnud aastakümnete pikkune koostöö. Eelmainitud rahvaluule valikul mängivad Mikk ja Heno Sarv taustal plokkflööte, Enno „Kojuigatsusele” lisab Heno Sarve parmupill oluliselt värvi, Mikk Sarve okariino sobib sinna samuti erakordselt hästi. Teised 49 pala on aga kõik vaid Pedajas ja ta kitarr. Laulja hääl on madalatämbrine, väga sobiv siinsetel sooloesitustel. Pedajas, muide, tuletab kohati Johnny Cashi meelde. Vahel on isegi selline tunne, et kuulad kuningakoja laulikut, kes südamest sügavaid mõtteid ja tundeid esitab väga isiklikult, ainult ühe olulise inimese huvides, kelleks osutub kuulaja ise.
Võimatu on sellest rikkalikust valikust ühte helindit, laulu teistest esile tõsta. Kõik on tasemel, siia sobib ehk väljendus positiivselt häälestatud – isegi nukramate lauludega arvestades. Ning nagu tänapäeval võimalik – ja isegi plaadiostja poolt oodatud – kaasnevas voldikus on iga luuletuse sõnad olemas. Kuulajale soovitaks – isegi kui luuletus on tuttav, esmakuulamisel mitte tekste jälgida, vaid nautida tundlikku esitust. Vaid järgmistel kuulamistel on otstarbekas vahest teksti jälgida, kuna see lisab omakorda nüansse Pedajase saavutustele. Käesoleva tutvustuse pealkiri on Hando Runneli luuletuselt, mille viisistatud versioon leidub plaadil, ja mis on nagu nimigi, ilusaks lauluks seatud.
Mikk Sarv, Pedajase sõber ja teekaaslane, võtab väga ilusti selle salvestuse paari lausega voldikus kokku. Sarv kirjutab, et „õnneks pole muusika ja laulmine Priidu loomerikkalt eluteelt kunagi kadunud, vahel vaid teistele tegemistele rohkem aega ja ruumi loovutades. Priidu loodud ja lauldud laulude esimene heliplaat on oodatud sündmus väga paljudele. Loodetavasti tuleb neid lisaks.”
2014. aasta meeldivamaid muusikalisi elamusi oli nende CD-de kuulamine: rahulikult, üksi erakordse laulikuga ja haruldaste luuletuste interpretatsioonidega.
