Migratsioonikriis Euroopas
UNO KASKPEIT: Ehmatav olukord Eesti piiridel
07/03/2016
http://uueduudised.ee/uno-kask...
Ränne üle Vahemere või Vahemere riikide kaudu Euroopa Liitu on toimunud rohkem kui 17 aastat. 1998-2013 toimetati Euroopa Liitu ebaseaduslikult 623 118 välismaalast. Viimastel aastatel on Euroopa Liidus varjupaika palunud üldjoontes sama palju inimesi kui viimasel kümnendil kokku – ainuüksi 2015. aastal üle miljoni inimese.
Euroopa Liit üritab saavutada kontrolli oma välispiiride üle ja Euroopa ühtse piiri- ning rannavalve moodustamiseks on püstitatud terve hulk ülesandeid. Kuid seni ei ole märke, et rändesurve oluliselt väheneks. Eesti on selliste arengute taustal elanud justkui mullis ja politsei- ning piirivalveametnike arvu pidevalt hoopis vähendanud. Meist põhjapool asuv Soome muretseb tõsiselt oma idapiiri valve pärast, kuid meie loodame saada olukorra mõne päevaga kontrolli alla kaasates kaitseliitu ja vähendades politseipatrulle.
Viimaste uudiste valguses, kus tänu Vene Föderatsiooni piirivalve kiirele teavitusele õnnestus tabada üle piiri tulnud inimesed ja ka nende smugeldajad, on veelgi selgemini näha piirivalvealase professionaalse koostöö vajadus Eesti idapiiril.
Kontrollimatu põgenike sissevool Kreekast ja Itaaliast on tekitanud segadust terves Euroopas. Tahtmatus või saamatus oma lõunapiiri kontrollida, on viinud Euroopa Liidu katastroofi ja lagunemise äärele. Tänaseks on kindlaks tehtud, et kaks Pariisi veresauna korraldamises osalenud terroristi saabusid Euroopasse põgenikena Kreeka kaudu. Teise tugeva vastulöögi andis nn Euroopa moraalile 2015. aasta lõpp, kui siia saabunud noortest meestest elunautijad kasutasid ära lõbusaid Euroopa tüdrukuid, seda oma koduste kommete kohaselt. See „katk“ levis paljudes Euroopa suurlinnades. Praeguseks on uusaastapidustustel toimunud ahistamiste ja ka vägistamiste kohta esitatud sadu kaebusi.
Hollandi peaminister Mark Rutte on hoiatanud, et kui Euroopa Liit ei hakka oma piire valvama ega peata põgenike massilist sissevoolu, riskib ta Rooma impeeriumi saatusega. Põgenikekriis ja terrorirünnakud on seadnud Euroopa Liidu silmitsi väga tõsiste katsumustega. Praegu küll räägitakse Euroopa ühisest piirivalve loomisest, kuid kaldun arvama, et see ei õnnestu, kuna Euroopa Liidu ühist piirivalvestruktuuri Frontex ei ole suudetud või tahetud normaalselt tegevusse rakendada.
Tänaseks on Ungari astunud samme oma piiride kaitseks, sama teeb ka tänu uuele valitsusele Poola. Kahjuks vaatab meie valitsus sinisilmselt Euroopa poole ega võta oma sadamate tõhusamaks kontrolliks ja lõunapiiri kaitseks ise midagi konkreetset ette. Peaministri peamine hüüdlause on, et ega migrandid Eestisse nagunii tulla ei taha. Aga kui ükskord ikkagi tulevad?
2013. aasta lõpus viidi Schengeni piirieeskirja sisse muudatus, mille kohaselt ei ole kohustust kontrollida liikmesriikide territooriumil kahe või enama sadama vahel liikuvaid kaubalaevasid. Tänu sellele muudatusele pidas PPA peadirektor vajalikuks koondada sadamates kontrolli teostanud piirivalvurid. Siseminister väidab oma kirjas, et PPA peadirektor on kehtestanud juhised, millest lähtuda ohuhinnangu koostamisel. Schengeni piirieeskirjad võimaldavad liikmesriikide sadamate vahel liikuvaid laevu kontrollida, kui sisejulgeoleku ja ebaseadusliku sisserändega seotud riskide hinnangud seda nõuavad. Paberi peal on kõik ilus, aga kui Soome ja Rootsi oma sadamad sulgevad ja lõuna poolt suureneb põgenikesurve nii, et tuleb võtta kontrolli alla kõik sadamad, tekib küsimus, kes on võimeline piiri kontrollima?
Teine tõsine küsimus on meie lõunapiir (Eesti-Läti piir). Tänaseks on Eesti-Läti piiril taastatud ja avatud kõik teed, mis omal ajal olid suletud või läbi kaevatud, sest liiklus toimus ainult kümnekonna piiripunkti kaudu. Paar neist oli mõeldud ainult jalakäijatele, üks Valgas ja teine Iklas. PPA peadirektor arvas, et vajadusel on võimalik taastada piirikontroll sisemiste ressursside arvelt ja kui vajadus peaks ajaliselt pikemaks venima, kasutatakse kaitseliitu.
See kõik on paberil või suusoojaks öeldult väga ilus, kuid tegelikkuses on kõik hoopis kehvemas olukorras. Piiripunktides, mis määratakse piiriületuskohtadeks, suudetakse ehk kuidagi ületundide arvelt võtta sisenev suund kontrolli alla, kuid roheline piir ja ülejäänud väiksemad teed on suureks probleemiks. Peadirektor loodab sulgeda rohelise piiri kaitseliitlastega, kuid piirivalvurina võin väita, et see ei ole reaalne. Kaitseliit ei ole võimeline valvama rohelist piiri ilma sellealase väljaõppeta. Nägin seda komöödiat mõni aasta tagasi, kui Läti piir USA presidendi visiidi ajal nö suleti. Kaitseliitlased olid tublid, nad seisid autodega väikestel teedel ja täitsid neile pandud ülesannet, kuid keegi ei takistanud riiki sisenemist teedevahelisel alal. Teiseks ei ole kaitseliitlased saanud mingit dokumendialast väljaõpet ja see on teadmine, mida ei ole võimalik omandada kahe päevaga.
Kui kevadel ei suudeta Euroopas põgenikevoolule piiri panna, tähendab see Eesti riigile suurt riski. Piirivalvel ei ole tänasel päeval enam mingit reservi, sest see on hävitatud tänu meie võimuloleva koalitsiooni „heale tööle“ ja truudele ametnikele. Varem oli piirivalvel oma reserv ajateenistuse läbinute näol, mida oli võimalik kasutada kriisiolukorras. Need poisid olid saanud piirivalvealase väljaõppe enne oma teenistuse lõppu ja nad olid valmis osalema piirikontrollis nii piiripunktides kui ka rohelisel piiril. Praegu on muidugi endiselt olemas need piirivalvurid, keda erinevatel põhjustel on koondatud, kuid kahtlen, et need mehed oleksid valmis tulema tagasi teenistusse.
PPA peadirektoril, kelle käe all on piirivalve struktuur osavalt sassi löödud ja pooleldi hävitatud, on seega palju mõtlemisainest. Samuti siseministril, kes on seda tegevust ülevalt juhtinud. Kuidas nad planeerivad tugeva põgenikesurve korral piirikontrolli taastada? Ja Eesti rahvale ei ole siinkohal mõtet hakata rääkima kaitseliidust ja abipolitseinikest.
Artikli autor Uno Kaskpeit on Riigikogu liige ning on varem olnud piirivalveameti piiriosakonna ülem ja piirivalvekolledži direktor.
UU
