Avasime 15.09.2018 Mihkel Mathiesenile, Kodanike Komiteedele ja Tartu Rahule graniidist ausamba Sindi linna keskele eramaale maja ette, kus ta kuni lahkumiseni Eestist 1944.a. elas. Kohalik Tori vallavalitsus ei ole sambal oleva tekstiga rahul ja tahab samba kohtu kaudu maha võtta.
27.10.2018 avasime tema sünnikohas Ares mälestuskivi.
Siiani on selle ausamba ja mälestuskivi kohta juttu olnud üks kord erakonna EKRE veebilehes „Uued uudised“, neli korda ajalehes „Pärnu Postimees“ ja kaks korda kohalikus veebilehes „Külauudised Sindi“. Viimases on ka palju pilte ausamba avamisest.
Saatsin ajalehele „Pärnu Postimees“ alljärgneva vastulause, kuid siiani pole ma vastust saanud:
„Teie 20.11.2018 lehes on väga ebaõnnestunud pealkiri: „Isehakanud peaminister presidendi ülesannetes“. Kõik Peaministrid Presidendi ülesandeis alates Jüri Uluotsast olid isehakanud – see oli nende põhiseaduslik kohus (1938.a. PS §46 ja 52). Presidendi ametikoht ei tohi hetkekski täitmata olla.
Lühike kronoloogia (vt. ka „Estonian World Review“ 19.03.2007):
01.03.1990 sai Heinrich Mark Eksiilvalitsuse Peaministriks Presidendi ülesandeis – esmakordselt oma eelkäija (T. Kint) eluajal. Ta üritas mitu korda deklareerida oma volituste üleandmist okupeeritud Eestisse, kuid enamus valitsusliikmeid olid esialgu sellele vastu.
16.07.1992 tal see lõpuks õnnestus – Eksiilvalitsus võttis vastu deklaratsiooni, milles lubati oma volitused üle anda valitavale riigikogule Eestis. Ainukesena oli selle vastu Eksiilvalitsuse majandusminister Mihkel Mathiesen põhjendusega, et Eesti ei ole veel vaba (okupatsioon kestab). Ta oli Eksiilvalitsusest Eesti oludega kõige paremini tuttav, enamus polnud üldse Eestis käinud.
01.08.1992 kirjutas Mart Laar Pühapäevalehes, et okupatsioon Eestis kestab ja süveneb. See kallutas meid, Nõmme Kodanike Komitee tuumikut, lõplikult seisukohale, et H. Mark jt. olid millegipärast takistatud oma ametikohuste täitmises (1938.a. PS §46) ja kavandasid oma vandetõotuse murdmist, st. riigireetmist. Selles olukorras oli M. Mathiesen 1938.a. PS §52 järgi kohustatud Peaministri Presidendi ülesandeis volitused üle võtma ja moodustama uue Valitsuse.
15.09.1992 meie initsiatiivil see toimuski, mille esialgu jätsime saladusse.
04.10.1992 käisime Stockholmis (minu esimene välisreis!) H. Marka veenmas, kes hüüatas: „Ega me terve maailma vastu ei saa olla!“. Kes oli H. Mark tegelikult?
05.10.1992, vahetult enne riigikogu kokkuastumist, kuulutasime kirjalikult meedias (ka riigikogu kantseleile) 1938.a. Põhiseadusele tugineva uue Valitsuse moodustamisest. See lõpetas ka de facto H. Marga volitused. Tal ei olnud enam midagi riigikogule, presidendile ja peaministrile üle anda. See ongi meie tegelik vastuoluline ajalugu. Praegune ametlik versioon on erakondade salakokkulepe ja bluff oma rahva jaoks.
Mart Laar asus teadlikult okupatsiooni tingimustes peaministri ametikohale marionettriigis, mis sai olla ainult ENSV õigusjärglane. Tegelikult just sellisena teda maailmas tunnustatigi. Kahjuks. Ilmselt ei olnud suurriigid huvitatud meie põhiseadusliku järjepidevusega riigi taastamisest – see oleks kaasa toonud probleemid okupantide ja kolonistide väljaviimise ning Tartu Rahu järgsete piiride taastamisega.
Sees viibiv okupatsiooniarmee ja tohutu hulk tsiviilokupante mõjutasid otseselt (hirm –vt. Sofi Oksaneni kirjutisi) riigikogu valimisi, põhiseaduse ja teiste seaduste vastuvõtmist. Mida see tähendas, näeme, kuhu Eesti on praegu välja jõudnud – eesti rahvus on nn. omas riigis väljasuremise kursil. See on juhtunud, kuna praegune de facto riigivõim teeb Venemaa ja Euroopa Liidu survel ühe otsuse teise järel, vähendades eestlaste peremeheõigusi omal maal. Venelased on Eestis otseselt võimule tulemas (liiga paljudele venelastele on juba selle riigi kodakondsus antud), mis lükkaks vähesedki eestlaste õiguste eest seisjad lõplikult võimust eemale. Nii saavutaks Venemaa oma eesmärgi lõpuks parlamentaarsel teel (jõudu polegi vaja rakendada).
Ehk läheb eestlastel viimases hädas 1938.a. Põhiseadusele tuginevat Valitsust veel vaja (kui me niikaua vastu peame) – meie jaoks on Eesti kodanikud ainult need, kes seda olid seisuga 16.06.1940 ja nende järeltulijad.
Kõigest võib kuidagi aru saada (halvad olud jm.), kuid mitte valetamisest oma rahvale. See on kuritegelik ja lühinägelik. Viimane näide sellest on nn. „ränderaamistik“ (tegelikult rändelepe), kus mitmed sõnad on teadlikult valesti tõlgitud, et oma rahvast petta. Nn. „vaba meedia“ aitab sellele ainult kaasa.“
Kalev Ots, 25.11.18 Nõmmel
