Ei möödu päevagi, kui maailma ajakirjanduses ei ilmu mõni kiitev kirjutis Eesti kohta. Ikka veel. Milline majanduskasv! Õppige, vanad riigid! Ja välistuttavad tulevad ja ahhetavad, kui palju on nende viimasest siinviibimisest muutunud. Nad otsustavad peamiselt linnapildi järgi: kuidas kerkivad kõrghooned ja kui agaralt ehitatakse Tallinnast väljuvate maanteede ääres. Neis põhjustab lapsikut vaimustust võimalus maksta parkimise või ühissõidukis sõitmise eest mobiiliga. Meie koht Euroopa riikide edetabelis tõuseb. Juba oleme 51 protsenti keskmisest. Aga peabki tõusma, kui lisandub vaesemaid riike, mis keskmise alla viivad. Kui kord peaks liitu võetama Türgi või isegi Ukraina, siis oleks meie koht juba päris pingerea keskel. Me peaksime siiski võrdlema oma taset üksnes viieteiskümne “vana“ riigiga.
Väljastpoolt tulev kiidukõma satub ilmselt vastuollu paljude Eesti kodanike spontaanse hinnanguga. Aga kust võibki võõras teada, et näiteks ehitatav elamu võtab linlastelt ära ilusa vaate või varjab mõnd ajaloomälestist? Mis see võõra asi on, kui meie lastehaiglad koguvad mõne aparaadi ostmiseks rahvalt kroonhaaval annetusi, samas kui läbipõlenud ametnikud saavad poolemiljonilisi lahkumishüvitisi. (Ei saa jätta nentimata, et “mõlemal puhul on kõik juriidiliselt korras”.) Ei viitsi seda rida pikendada.
Hästi või halvasti?
Kas kodanikul on õigus oma arusaamale, mis lähtub tema sisetundest, või peab ta uskuma Brüsseli, IMF-i, Maailmapanga jt eksperte ning lisaks võimukoalitsiooni, kes talle sisendavad: sa, loll, ei saa aru, kui hästi sul läheb? Ausalt, ma olen läinud mõne oma hea välistuttavaga Eesti olukorra hindamisel peaaegu tülli. Sest eemalolijate võrdlusaluseks on räämas Nõukogude Eesti, minul aga visioon, mis meid valdas, kui sinimustvalge Pika Hermanni torni tõmmati.
Tervikhinnangu andmist keerustab see, et eraldi võetuna on meil paljud asjad päris hästi. Majandus arneneb, eelkõige küll tõmbekeskustes, aga ehitada toksitakse ka igas alevikus. Eesti on nii väike, et tõmbekeskuse arengust tilgub siiski suhteliselt kiiresti midagi ka mujale. Näiteks ei saa me Tallinna tööle sõitvaid haapsallasi võrrelda kümnete tuhandete Inglismaal töötavate Filipiini meditsiiniõdede ja sanitaridega, kes pääsevad koju käima üle kolme aasta, ehkki neil on seal väiksed lapsed.
Eesti kultuur on värvikas ja seda toetatakse riiklikult. Kunstiturg ilmutab esimesi elumärke. Aeglasemalt kui plaanitud, ent siiski valmivad sajandi kultuuriehitised. Eesti sportlased võidavad medaleid. Mitte nii palju, kui on unistatud, ent mõned ikka. Meil on rohkem autosid, telefone ja käiakse rohkem päikesereisidel kui iial enne.
Mis ei lase välisekspertide õnnesoovidest täit rõõmu tunda? Mitte üksnes negatiivsed tendentsid näiteks narkomaanias ja aidsi alal või eestlase lühike eluiga. Puudujääk on aste kõrgemal, õigemini kõikide alade vahel ja kohal. Esiteks ei tarvitse Eesti areng olla pikas perspektiivis jätkusuutlik, sest selle aluseks olevaid põhimõttelisi kavasid nähtavasti ei suudetagi ellu rakendada. Teiseks ei ole Eesti ühiskond sidus, siin on vähe meie-tunnet. Mõistagi on need kaks omavahel seotud.
Pikaajalised strateegilised kavad eeldavad peaaegu alati enesepiiramist käesolevas hetkes, seega ebapopulaarsete otsuste vastuvõtmist. Seda aga takistavad pidevad valimised, mille kampaaniad algavad Eestis üha varem. Parlamendi-, kohalikud ja presidendivalimised moodustavad sujuva tsükli. See pole mõistagi üksnes Eesti häda. Kui Euroopa Liidus jäädakse ka edaspidi otsuste konsensusliku langetamise juurde, saaks sellest ületamatu takistus. Pole olemas otsuse-eelnõu, mis ei oleks mõne riigi valijaskonna jaoks ebapopulaarne. Aga kuna kogu aeg on mõnes riigis valimised, siis leidub alati ka valitsus, kes blokeerib seda lihtsalt sellepärast, et edasi pukki jääda. Sellepärast on tehtud juba ettepanekuid, tõsi, naljaga pooleks, et Euroopa Liidu liikmesriikide valimiste struktuur (mandaatide kestus jms) ühtlustada ning valimised pidada kõikjal üheaegselt. Siis tekiksid mõneaastased “rahuajad”.
Kadunud konsensus
Selleks et vältida vajadust valijaskonnale pidevalt silmi teha, on ainult üks võimalus. Kõik Eesti suuremad poliitilised jõud kuulutavad teatud strateegilised eesmärgid pühaks ja puutumaks. Nad järgivad neid niihästi võimul olles kui ka opositsioonis. Kas meil siis pole neid eesmärke? Muidugi on, aga kahjuks ainult sõnades, üldise uduna.
Ühiskondliku leppe sihtasutus, mille lipukirjaks oli ilmselt niisuguse konsensuse loomine, ei ole pehmelt öeldes võimeline seda tekitama – kui erakondadel ja teistel organisatsioonidel pole täit tahtmist. Praegu on leppega liitumine rituaal, formaalne hea toon nagu paljudel kirikus käimine. Ma pean aga silmas täiesti konkreetseid näitajaid. Näiteks hariduse ja teaduse arenguks eelarvest protsendi kehtestamist, mis ei sõltu valitsuse koosseisu suvast. Või linnaehituseeskirju, mida ei saaks iga uue linnavalitsuse ametnike “lobistamisega” muuta. Sellega võib kaasneda võimulolijate igapäevane vastuolu mitmete huvigruppidega, sh oma rahastajatega(!). Aga ka need huvigrupid peavad harjuma üldriiklike konsensuslike eesmärkide kui kategoorilise imperatiiviga. Kuna aga meie põhiseadus ja õigusriiklus ei võimalda säärast konsensust suisa nõuda, jääb loota ainult asjaosaliste teadlikkusele.
Aga sellele on raske loota. Pärast iseseisvuse taastamist, NATO ja EL-iga liitumist näib Eesti konsensusevõime olevat ammendunud. Kõik süüdistavad kõiki võimumängudes, aga mängivad ise samu mänge. Välispoliitikas on saanud tähtsaks erakondlik aspekt. Kõik on justkui nõus, et haridus on Eestile vaat et elu ja surma küsimus, aga vastava strateegia väljatöötamine ja kiire kehtestamine ei nihku paigast. Jne.
Igal süsteemil on häid ja halbu külgi. Eesti parteipoliitiline süsteem on omandanud suhteliselt palju selle halbadest ja suhteliselt vähe headest külgedest. Säärasel kujul, nagu praegu, ei ole erakondlik süsteem suuteline Eesti arengut otsustavalt kiirendama. Üle jääb kaks varianti. Diktatuur või kodanikuühiskonna hoogne areng. Esimese jätame kõrvale. Teist on raske uskuda.