Kui mäng käib ühte väravasse, äratab see kahtlust. Poliitikuid materdada on igapäevane asi. Aga kas süvenevat lõhet võimu ja rahva vahel saab ikka seletada üksnes laiutava erakondlikkuse ja poliitikute madala eetikaga? Sel juhul oleks lahendus tõesti poliitikute enesepuhastuses ja “õige komplekti” saa(t)mises Toompeale. Marju Lauristin kirjutab, et “see tundub võimalikki, kui kujutlen riigikogus osalemas…” ja mainib nimesid. Ent meie parlamendi igas koosseisus on olnud niihästi akadeemilise taustaga ja loovisikuid kui ka lihtsalt maa soola.
Miks me peaksime lootma, et noorkriitik taastab silla rahva juurde, mille “põletas” poeta laureatus P.-E. Rummo? Et akadeemik on mäekõrguselt üle professor Merestest? Ei, ausaid ja võimekaid mehi-naisi on Toompeal alati olnud. Aga vähemuses, sest üks hääl on üks hääl ja metafoor haputaignast riigikogus ei toimi. Ei tee imetegusid ka uustulnukad.
Samas ei kahtle ma sekunditki, et Eestis jätkuks suurepäraseid inimesi mitte ühe, vaid vähemalt kolme parlamendi jagu. Kuid paljud ei suuda, taha ega oska teha kompromisse, milleta parteipolitika ei toimi. Teisalt on “noored veteranid” muutnud parteid oma klubideks, kuhu uusi kidalt juurde võetakse, kas siis siirast kartusest õpetuse puhtuse pärast või et ise ei osata enam muud teha kui professionaalne poliitik olla.
Ka pole korralik inimene loomult nii nahaalne ja aktiivne kui sigudik. Aususe ja arukusega kaasneb enamasti enesekriitika ja tagasihoidlkkus. Seetõttu on sigudikul liberaalses ühiskonnas alati eelis – juhul, kui ühiskond on inertne. Siis käivitab sigudik võimsa kampaania ja teeb korralikule inimesele alati ära, nagu Paksas Adamkusele. Ainus võimalus sigudikku pidurdada on tõsta valijaskonna teadlikkust.
Nii jõuangi oma jutu tuumani. Ka rahvas on vastutav! Rahvaga on muidu kummalised lood. Vene ajal oli “rahvas” dogma järgi puutumatu ja kes teda kritiseeris, oli rahvavaenlane. Nüüd on “rahvas” see püha õnnis eesti rahvas, keda ei tohi sõrmeotsagagi puudutada (täpselt nagu uut presidenti). Ometi, kui jätta kõrvale jäigad diktatuurid, siis on iga rahvas tõepoolest väärt oma valitsust. Vähemasti Eesti-suguses vabas ühiskonnas. Ma olen kuulnud küll, mida selle peale öeldakse. Et “kust me teadsime, ega nad algul polnudki pätid, alles Toompeal muutusid, ega siis meid juurde ei lasta, no kossa lähed” jms.
Aga ei pidurdata. Seepärast on mul kuri kahtlus, et suur osa kritiseerijatest, kui nad ise sinna üles saaksid, käituksid ligilähedaselt samamoodi. Laseks end valida viide nõukokku ja võtaks silmagi pilgutamata raha vastu. Ja seda, kes niiviisi ei tee, suu ees küll kiidetaks, selja taga aga irvitataks: “Näe kus loll!”
Ja mis siin imestada? Riik on eestlasele alati võõras olnud, olgu see parunite või direktorite oma. Ja päris kindlasti tundsid paljud ka pärast Vabadussõda, et saabunud riik pole oma, vaid kuulub “nondele teistele”. Targutame Vene riigi hädade üle, et kus nad saavadki osata, kui neil on ajaloo vältel demokraatiat ainult pool aastat olnud. Aga mis see meil teistmoodi on? See vähene, mis paarikümne aastaga tekkima hakkas, uhuti järgneva poole sajandiga minema. Et mingid hoiakud ja väärtused kinnistuksid, peavad need ilmselt kehtima mõnd aega kõikide ringi tatsuvate põlvkondade teadvuses – vanaisast pojapojani.
Ma ei ole idealist ega arva, et üheski ühiskonnas oleks inglid ülekaalus. Aga kujuneb välja avalik arvamus, hea toon, midagi sarnast viisakusega eraelus. Ega viisakus, ausus jms pole ju pärilikud omadused, vaid kultuuri tekitatud. Nii on see ka poliitikute käitumiskultuuri ja valijate ettekujutusega, mida poliitik tohib, mida mitte. Sellest on palju räägitud, ometi jääb mulje, et mõttest aru saamata. Mis sellest järeldub? Tuleb edasi rääkida! Nii kaua, kuni lihtsalt “hakkab külge”.
Eestlase suhtumine Kiviräha “Rehepappi” on sügavalt skisoidne. Jutu populaarsus seletuks justkui sellega, et need on meie armsad noorusvembud, mille üle nalja heidame, ja säärane naer on tugevuse tunnus. Et tegelikult oleme rehepapi-mentaliteedist priid. Kuid enamik eestlasi imetleb säärast mentaliteeti. See skisoidsus annab siirdeid ellu ja poliitikasse. Miks peaks poliitik olema kristallpuhas, kui ta teab, et enamus teda südames hukka ei mõista, vaid kadestab? Hiljemalt ülejärgmisteks valimisteks on pätiteod ununenud.
Niikaua, kui rahva üldised väärtushinnangud ei muutu, ei muutu suurt midagi ka Toompeal, tulgu sinna kes tahes. Kala mädanevat küll peast, aga kes on näinud poolmädand kala terve peaga? Või et mädand kaluri käes on puhas kala? See kõik ei tähenda sugugi, et olukord oleks lootusetu. Eestlased on kõik kiirkorras läbi teinud. Kogu Lääne-Euroopa poole tuhande aastane kultuurilugu toimus siin poole sajandiga – nii ruttu sai orirahvast kultuurrahvas. Nõnda läheb ka poliitilise kultuuriga. Kõik võtab aega, kärsitus on surmapatt.