Kolumnist Mihkel Mutt kirjutab, et kui toiduainete hinna tõusuga kaob võimalus osta, mida tahad, või toidu pealt kokku hoida, siis nõrgeneb paljudel side ka kodumaaga.
«Poes ma toiduainete hindu eriti ei vaata.» See on saanud eesti meedias rikaste inimeste omamoodi tunnuslauseks, mille kaudu nad pehmendatult annavad mõista, et va puru piisab. Öelda, et «autopoes ma hinda tavaliselt ei vaata, ostan, mis meeldib», kõlaks juba ärritavalt ja ülbelt.
Vahepeal tundus, et neid inimesi, kes «eriti ei vaata», hakkas juurde tulema. Isegi keskmine inimene vaatas vähem, laskis silmahimul end juhtida.
Huvitav on jälgida rahvast suures selvehallis. Hetkest, kui ostukäru käes, haarab enamikku nagu mingi hullus, satutakse transsi. Tõtakalt sammuvad inimesed ühest sektsioonist teise, silmad põlemas, pilk kinnistunud riiulitel ja lettidel leiduvale toidule. Teisi ostjaid ei nagu ei nähtagi, neist vaadatakse läbi. Üks abikaasa hõikab teisele: «Auuu, tule vaata!» – nagu metsas seenel. Õhin paistab näost, kogu olekus on hasarti. Eriti meestel. Selge, neis ärkab ju ürgne jahiinstinkt. Ringi kihutades leiavad nad siit ühe asja, sealt teise, viskavad korvi, mis kõlblik – nagu muistsed korilased. Tavaliselt saab kraami ülearu, aga noh, makstakse krediitkaardiga, see lükkab summa suurusest tekkivat võimalikku traumat edasi.
See hasart ja õhin pole niisama. Just säärases poodlemises kogevad iseäranis endised soveti-inimesed oma uut vabadust üha üle. Nad kogevad seda kõige vahetumal ja ehedamal kujul. Lisaks paljudele asjadele, mida «vabariigi lapsed» ei tea ega kujutle, on neil meeles okupatsiooniaegse toidulaua ahtus. (Mul ei lähe meelest mälestuskild ühe inglise autori raamatust: 1970ndail Moskvas pakkus prostituut oma koduköögis talle poolt apelsini.)
Nooremad ostjad võtavad kõike loomulikumalt, neil ei põle silmad peas nagu üle neljakümnestel, kes juba isiklikult viletsust mäletavad. Viimastega sama malli järgi käituvad aga hilisimmigrandid, keda võib näha lääne linnade kaubanduskeskustes. Ka nemad satuvad transsi.
Veel üks varjatud mõõde on toidul. Nimelt koguvad paljud inimesed raha, isegi kui nad sellest kellelegi ei räägi, kartes mõjuda naeruväärselt. Selles suhtes pole vanast ajast midagi muutunud. Tavakodanik, kellele ei kuku jackpot ega naerata tõehetk, saab koguda raha ikkagi vähehaaval, päev-päevalt. Argipäevas liiguvad ju suhteliselt suured summad. (Täitsa uskumatu, kui palju igaüks meist aasta jooksul ära sööb!) Hakkad jala käima, ostad kehvemast toidupoeketist… Nii need kroonid kogunevad.
Midagi «kõhu kõrvalt» saama või tegema – see on muutunud eestlasele peaaegu kõnekäänuks, see on meie alateadvuses. Säärast võimalust, säärast perspektiivi on inimesele vaja. Ta tunneb siis natukegi, et võib oma eluga midagi ette võtta, kuhugi püüda. (Näiteks lugesin äsja, kuidas prantsuse pereema 1880ndatel jättis veini ja liha palka teenivale pereisale, magusa andis lastele, ise leppis piimaga kohvi ja tükikese Brie juustuga.) Kui aga toiduhinnad tõusevad kiiremini kui sissetulek, siis ühest hetkest peale ei ole võimalik toidu pealt enam kokku hoida. See traumeerib rohkem kui saamata jäävad kalorid, valgud, vitamiinid.
On ebateaduslik mõelda, nagu oleks meie hinnatõusus midagi spetsiifiliselt rahvuslikku. Et selles avaldub eestlaslik ükskõiksus kaaskodaniku suhtes, nn eesti olud ja eesti kolud. Mille juured omakorda ajaloos, kus enamasti on tulnud teha karm valik, kas olla kurt teiste hädade suhtes või ise otsa lõppeda. Ei, samasugustes turutingimustes käituks tõenäoselt kõik samamoodi. Kui saab lüpsta, siis lüpstakse.
Praegu kostab hääli, et turgu ei maksa maksusoodustustega solkida. Olgu peale. Aga meie turg on niigi solgitud. Õigemini, see pole õige turg. Turg peab olema võimalikult lai – siis saab seal hinnakujundus normaalselt toimida. Meil ei toimi. Sest formaalselt võttes eksisteerib ju ka sissepiiratud linnas turg. Vähehaaval vahetavad elanikud sealsel turul oma briljandid, maalid ja muud kallisasjad leivapala vastu. Kui homme maksaks meil leivapäts 50 krooni, kas see jääks ostmata? Sööma peab. On selge, et iga majanduskriisi ajal on tuhandete kannatavate kõrval ka neid, kes oma uuele rikkusele aluse panevad.
Ma ei üllatu, kui üks (ja mitte väike) osa kaaskodanikke mõtleb südametäiega, et kui enam inimese moodi süüa ka ei saa, siis mis see Eesti riik väärt on. Päris kindlasti ülehindavad haritlased sõna- ja muude vabaduste tähtsust tavakodanikule. Need on head, näiteks, et saaks protesteerida …toiduhinna tõusu vastu. Aga kui on kindel, et sel protestil pole mõtet, sest riik ei hakka meil toiduainete hindu reguleerima, siis milleks need vabadusedki, mõtleb tavakodanik. On karta, et kui toiduhind läheb ülesmäge, nõrgeneb see side, mis eestlast kodumaal kinni hoiab ja mille peale me õigusega uhked oleme olnud.