Nädala portree

Tänavu oli Eesti Vabariigi Presidendi teenetemärkide saajate hulgas ka mitmeid Kanada eestlasi. Kotkaristi V klassi teenetemärgi pälvis Mihkel Salusoo, keda tunnevad pea kõik siinsed eestlased tema aktiivse töö tõttu eesti ühiskonna heaks nii mitmete organisatsioonide juhtimisel kui tubli laulumehena, aga ka toreda, sõbraliku ja alati abivalmis inimesena. Vabariigi aastapäeva tähistamise aktusel Vana-Andrese kirikus anti talle ja teistele teenetemärkide saajatele tähtis autasu kätte ning sellele järgneval päeval külastas ta Eesti Elu toimetust, kus alljärgnevas intervjuus meenutas oma elukäiku, mis sisaldab nii raskeid aegu kui ka palju rõõmsaid hetki ja suure hulga optimismi.

Mihkel Salusoo sündis 16. mail 1926 Vohnja vallas Virumaal, 12 km kaugusel Kadrinast ja käis algkoolis Kiviõlis, kuhu tema isa tööle sai. Seal oli tema koolivennaks Olaf Kopvillem ja Mihklil on meeles, kuidas üheskoos laptuud mängiti ja kuidas ta kord Olafile pallilöögi kepiga valusalt vastu näppe viskas. Hiljem läks Olaf Jõhvi keskkooli ja vahepeal üldse ei kohtutud, alles palju aastaid hiljem Kanadas, kui Olaf Kopvillem oli juba tuntud muusik. Siis meenutati naljaga pooleks, kuidas Mihkel löönud talle kord lapsepõlves pallikepiga vastu näppe ja võibolla seetõttu saigi temast nii tubli pillimees... Nende tutvus ulatus aastasse 1934.

Mihkel kaotas isa, kui oli 14aastane ja läks tööstuskooli. Tema onu, kes oli Eesti sõjaväes täpsuslaskja, läks rindele. Mihkel läks 18aastaselt Sinimägedesse, kus ise küll lahingutegevuses ei osalenud (oli käskjalg), aga nägi siiski mõned lahingud ära. See kõik jättis noore poisi hinge kustumatud mälestused ja kui ta mõned aastad tagasi koos Toronto Eesti Meeskooriga Sinimägesid külastas, leidis ta vaatamata sellele, et ümbrus oli muutunud, oma punkrikoha üles. Koos hiljuti manalasse lahkunud lauluvend Arvo Dulderiga, kes oli Sinivägede projekti eestvedaja, oli ka Mihkel üks neist, kes aitas korraldada mälestusmärgi jäädvustamist, mis oli paljudele meeskoori meestele südameasjaks.

Peale mopi väljakuulutamist 18. juulil 1944.a. suunati Mihkel raadioside väljaõppele. Ärevate aegade tõttu sündis otsus kodumaalt lahkuda ja Mihkel meenutab 21. septembri õhtut, kui laevalt tagasi vaadates oli Tallinn tules... Samal ajal nende laevaga sõitis Tallinnast välja ka haavatute laev Moero, mis hukkus. Järgnes väljaõpe Neuhammeris Saksamaal, saadeti Opelni alla, kus olid viimased lahingud; kuulipilduja eest hüpates sai Mihkel jalgadest haavata. Haavad seoti küll kinni, kuid ei paranenud ja alles mitu kuud hiljem avastati, et põlveliikmed on paigast ära, kuul veel jalas ja peaaegu oleks ta jala kaotanud mürgituse tagajärjel, kuid tänu ühe kunagi Tartu Ülikoolis õppinud saksa spetsialisti tehtud operatsioonile õnnetus jalg päästa, ent paranemine oli väga aeglane ja raske: kaks nädalat koomas.

Järgnes töö Nürnbergis Ameerika sõjaväekohtuniku autojuhina.

1948.a. siirdus ta Inglismaale, kus töötas Boltoni puuvillavabrikus ja asutas kohaliku Eesti Klubi. Hiljem läks ta Hegmondwike'i. Tollal elas Bradfordi rajoonis palju eestlasi ning korraldati tantsuõhtuid, Mihkel laulis ka eesti meeskooris „Koit“. 1951.a. siirdus ta Kanadasse.

Muide juba Inglismaal kohtas Mihkel oma praegust abikaasat Mallet, kes oli alles 15aastane, Mihkel aga 22 ja kurameerimisest tollal suure vanusevahe ja neiu nooruse tõttu midagi välja ei tulnud. Mihkel hakkas sõbrustama ühe teise tütarlapsega, kellega hiljem abielluti, samuti abiellus Malle ja läbi käidi tihedalt perekonniti. Hiljem aga surid lühikese ajavahemiku jooksul mõlema abikaasad. 1. veebruaril 1986 Malle ja Mihkel abiellusid. Algul elati Torontos North Yorki linnaosas, hiljem koliti Seedriorule, kus nad elavad praegugi ja nende sõbraliku kodu uksed on alati külalistele avatud.

Kanadas töötas Mihkel 33 aastat raudteel (CP Rail), kus tal oli palju tööd ja suur vastutus laiaulatusliku piirkonna osas. 60aastaselt läks ta pensionile — see oli aeg, kui ta hakkas aktiivselt eesti ühiskondliku tööga tegelema.

Ta hakkas tegutsema Sihtasutus Eesti Päevad Kanadas juures, lüües kaasa 1988 (Austraalia), 1992 (New York) ja 1996 (Stockholm ja Tallinn) Estode korraldamises. Oma laialdaste kogemuste tõttu raudteel plaanis ta isegi panna käiku erirongi Torontost New Yorki Estole sõiduks, aga sellest ei tulnud siiski midagi välja.

Meeskooris laulis Mihkel juba Inglismaal ja Kanadasse jõudes ühines ka 1950.a. loodud Toronto Eesti Meeskooriga, kuid hiljem jäi see suure töökoormuse tõttu soiku. Meeskooriga ühines ta taas 1985.a. Varsti pärast seda kutsus Roman Toi teda ka Estonia koori ning nii laulis ta algul mõlemas, hiljem otsustas Estonia kasuks, kuna juba maal elades pidas paljuks mitu õhtut nädalas kooriharjutustel käia. Kaheksa aastat laulis ta seal ja läks siis taas meeskoori, kus ta on olnud juhatuses ja pidanud esimehe ametit, mille pani maha möödunud sügisel.

EKNi valiti Mihkel Salusoo 1990ndatel aastatel, kus ta on praegugi juhatuses — abiesimees Lõuna-Ontario piirkonna osas. Seedrioru juhatuses on ta aastate jooksul pidanud mitmeid ameteid, olles praegu jällegi esimehe kohal. Juba käivad organiseerimistööd 25.-26. juunil toimuvaks Suviharjaks, millega tähistatakse Seedrioru 50. juubelit.

Muide, oma plaani mitte mitu õhtut nädalas maalt linna kooriharjutustele sõita on Mihkel siiski murdnud — lisaks teisipäevastele meeskoori harjutustele laulab ta nüüd esmaspäeviti ka Akadeemilises Segakooris „Ööbik“ ja nagu ta ütleb, oli ta plaan sinna minnes kutsuda „Ööbikut“ Seedrioru juubelile esinema, mis paistab vist korda minevat.

Tähtsa osa Mihkli elust moodustavad kontaktid Eestiga ja kodumaa külastamine. Esmakordselt käis ta seal 1988.a. ja on hiljem osalenud kõigil neljal üldlaulupeol alates 1990. aastast, kaasa arvatud 2004.a. toimunud üldlaulupidu, kuhu meeskoori minekut tema suuresti organiseeris. Peale laulupidu toimunud meeskoori kontsertreis Eestis oli samuti suuremalt osalt Mihkli korraldatud.

Üks Mihkli suur hobi on ka rahvuslike vööde kudumine, mis sai alguse juba noorena ema käsitöötegemist jälgides. Praegu õpetab Mihkel suviti Jõekäärul ja Seedriorul seda kunsti lastele, aga valmistab ka kauneid raamatu järjehoidjaid, mida ta ka Eesti Elu toimetuse rahvale külakostiks tõi.

1988.a. Eestis kohtas Mihkel 44 aasta järel oma ema, kellega nad meenutasid lahkumisel viimaseid poja öeldud sõnu: „Ära nuta, ema, ma tulen tagasi!“ Ema on praeguseks surnud, aga tagasi Eestisse, kus tal elab palju sugulasi, plaanib Mihkel minna ikka ja jälle: kindlasti järgmise aasta maikuus pühitsema oma 80. sünnipäeva.

Soovime ka meie toimetusepere poolt Mihkel Salusoole palju õnne tähtsa tunnustuse saamise puhul Eesti Vabariigi presidendi poolt ning jätkuvat tervist, rõõmsat meelt ja jõudu kõikides tema rohkearvulistes tegevustes.

Märkmed: