Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson (IRL) leiab, et 11. septembri terrorirünnakutele järgnenud 10 aasta jooksul on maailm muutunud palju keerukamaks ning terroristlike ideede levikut on saatnud edu.

Mihkelson rõhutas ERR-i uudisteportaalile antud intervjuus, et terroristid ei tööta valimistest valimisteni ning seetõttu ei tasu arvata, et suurem oht on möödas.

Artikkel: http://uudised.err.ee/index.ph...

Mil moel muutsid 11. septembri terrorirünnak ja sellele järgnenud aeg olukorda rahvusvahelistes suhetes? Kas maailm on praegu turvalisem või ohtlikum paik kui 10 aastat tagasi?

11. septembri terrorirünnakud ja sellele järgnenud 10 aastat on vaieldamatult mõjutanud rahvusvahelisi suhteid. Lääneriigid eesotsas USAga on olnud seotud kulukate sõjaliste missioonidega Iraagis ja Afganistanis, mis on võimaldanud näiteks tormiliselt kasvaval Hiinal tõusta esile kiiremini kui seda eeldati. Ehk suurim muutus seisnebki selles, et Lääs on taandumas Aasia ees kiiremini ning sellele andis oma osa just 11. september 2001.

Maailm paraku ei ole täna oluliselt turvalisem paik. Pigem vastupidi. Osama bin Laden on küll tapetud, kuid samas on meediaajastu tingimustes tema ja teiste islamistide ideed leidnud laia toetuspinda paljudes maailma riikides. Sellele vastureaktsiooniks on aga tõusnud äärmused, mille koletum näide on võtta vaid mõne nädala tagant Norrast. Maailm on täna kindlasti keerukam elik dünaamilisem kui ta oli seda 10 aastat tagasi.

Kuidas hindate USA ja liitlaste samme terrorismivastases võitluses laiemalt? Kas tagantjärele vaadates oleks pidanud midagi tegema teisiti?

Tagantjärgi tarkus on igamehe teadus, kuid toimunust õppimine on tugevate tunnus. Ma arvan, et Iraagi sõja alustamine just sellisel viisil nagu see toimus, oli viga ning nõrgestas oluliselt lääneriikide sisemist solidaarsust. Afganistani missioon on aga näidanud kui ebaühtlane on lääneliitlaste valmisolek tegelikult laiemasse julgeolekusse panustada. Samas on julgeolekustruktuurid täna omavahel paremini integreeritud, mille tulemusel on ka ära hoitud arvukal hulgal kavandatud terrorirünnakuid.

Kas asjaolu, et sellise ulatusega terrorirünnakut pole USA vastu suudetud pärast 2001. aasta 11. septembrit enam korraldada, näitab eelkõige Ühendriikide edukat tegutsemist julgeolekualal või pigem terroristide vähest suutlikkust?

Julgeolekuasutused on kindlasti toimunust palju õppinud ning mitmedki rünnakud on suudetud edukalt ära hoida. Samas on möödunud kõigest 10 aastat.

Ei maksa unustada, et terroristid ei tööta valimistest valimisteni. Neid juhivad ideed, mis paraku on viimasel kümnendil rohkem levinud kui enne seda. Norra õudus näitas, kui palju võib korda saata ka üks terrorist. Seepärast ei maksa sugugi arvata, et suurem oht oleks möödas. Siiani on ekspertide hinnangul ikkagi vaid aja küsimus, millal võiksid terrorirühmitused saavutada kontrolli massihävitusrelvade üle ning siis on ohupilt juba hoopis teine. Selle ärahoidmiseks teevad lääneliitlased pidevat koostööd ning see on teema, mis läheb korda ka paljudele mittedemokraatlikele riikidele.

Kuidas mõjutas 11. septembri terrorirünnak ja sellele järgnenud olukord Eestit? Kas oleksime näiteks saanud NATO liikmeks terrorivastases võitluses ja missioonidel osalemata?

NATO on vabade ja demokraatlike riikide kaitseliit, kuhu kuulumine teenitakse hoopis enamate tegurite kaudu kui seda on liitlaste ühishuve arvestavatel missioonidel osalemine. Gruusia ja Ukraina on näiteks väga aktiivsed panustajad erinevatel missioonidel, kuid nende tee NATOsse on keerukam kui seda oli meil.

Eeskätt on ikkagi küsimus riigi sisemises arengus, demokraatliku õigusriigi stabiilsuses ning valmisolekus panustada ühiskaitsesse. Just need tegurid võimaldasid Eestil edukalt integreeruda NATOga.

See, et meie liitumine NATOga sattus terrorismivastaste sõdade ajastusse, on mõistetavalt paratamatu juhus. Maailm ei seisa paigal. Riikide julgeolek ja selle sisu on samuti pidevas muutumises. Täna on Eestil liitlasi rohkem kui kunagi varem meie ajaloos. See on suur väärtus ühele väikeriigile. Missioonid on seejuures olnud väga olulised liitlastunde kasvatamisel ning veendumuse süvendamisel, et Eesti ei tarbi, vaid ka toodab julgeolekut.

Laur Viirand

Märkmed: