Kui Toronto organiseeritud pensionärid septembrikuu 17. päeval taas Eesti Maja suurde saali kokku tulid, et uut hooaega uue hooga alata, oli esimeseks päevakorra kirjapanemata punktiks muidugi ebaametlik kvoorumikontroll. Nii mõnigi koht, kus harjutud tuttavat kuju silmama, oli tühi. Tühjad kohad ei mõju kunagi meeleolule hästi. Hädadel ja õnnetustel on ju teatavasti see paha komme, et nad kive ega kände ei armasta, ikka otsivad inimlapse üles. Ja pensionär oma rahuliku sammuga jääb neile hõlpsamini jalgu kui tallekesena kepslev nooruk. Isegi vikatimees ei viitsi ohvrite valikul vaeva näha, võtab aga sealt, kust mugavam kahmata.
Kõik tühjad kohad pole siiski tingimata seotud kurbuse ega leinaga. Mõned eakad polnud raatsinud veel suvele selga pöörata, tegid päikese käes peesitamisega ületunde. Küll oktoober needki kodust välja ajab. Ning järelkasvu eest hoolitseb aeg raudse järjekindlusega. Kes eile veel innukalt dollarijahti pidas, istub täna-homme puhkepalgaliste ridades.
Klubi esimees Heikki Paara avaldas pärast avatervitust kõigepealt tänu neile klubi liikmeile, kelle pärastlõuna juba hommikul peale hakkab. Sellesse rubriiki kuuluvad peale agarate perenaiste veel meespensionärid, kelle hingeeluga käed rüpes istumine kokku ei käi. Saal tuleb korda panna, toolid sõdureina ritta, igale lillebuketile leida koht, kus ta just kõige paremini osavõtjate ilumeelt teenib.
Sõnalise ja muusikalise külakosti toojaid oli seekord kaks. Õieti küll rohkem, kuid kirjamees on küllalt mugav, et pereansamblit ühe isikuna serveerida. Sõnalist osa täitis õpetaja Kalle Kadakas, kes ennegi on tõestanud, et ta kõneoskus ulatub kantslist kaugemale. Muusika eest hoolitses ansambel Raudsepp koosseisus: pereisa Andres, tütar Järvi ja talgude korras lisaks värvatud sõber Charles Kipper, kitarr ja kõlarid pealekauba.
Õpetaja Kadakas algas kodumaalt lahkumise motiiviga, mis oli igati omal kohal – 65 aastat väliseestlust, sellest kaaluv osa pagulasvammust kandes. Lisas aga kohe, et kõneleb sel teemal kahes kirikus, tuldagu vaid kuulama. Tänaseks oli tal aga varuks hoopis mihklipäeva teema. Rääkis sellest päevast kõigepealt nii nagu rahvakalender kuulutab. Eks maarahvas mäleta ikka mihklilaata, talusulaste ja -teenijate talvepuhkusele minekut, karjalastest rääkimata.
Kuid pastor poleks pastor, kui ta Mihklit Miikaeliks muuta ei oskaks. Tegelikult oli vist siiski vastupidi – piibli Miikael mugandati eesti Mihkliks. Igatahes oli peaingel Miikael nii võimas, et suutis isegi põrgust hingi päästa. Meie mihklipäev on piibellikus tähenduses hoopis püha Miikaeli nimepäev. Ka nimetatakse seda kõigi inglite päevaks.
Kodumaalt lahkumise motiivile oli aga oma laulukava üles ehitanud Andres Raudsepp. Üldtuntud „Mind saatus kodust kaugele on viinud“ lõi kohe sobiva meeleolu, mida süvendas klaveri saatel esitatud Herman Kännu „Pagulane“. Viimase sõnad lõi noorelt lahkunud Kalju Ahven ja esimesena viisistas selle Saksamaal luuletaja vangilaagrikaaslane Einar Ligema. Koos tütar Järviga esitatud põimik lauludest „Rukkiväli“ ja „Meil aiaäärne tänavas“ võlus oma uudsusega. Järvi soolod kulmineerusid Valgre muusika ja muinaslugudega ning Andreski jõudis lõpuks valge tuvini välja, mida „La Paloma“ peaks algkeeles tähendama. Hästi koostatud ja läbimõeldud kava, hästi esitatud ja hästi vastu võetud. Isa vilunud esinemismaneer, tütre nooruslik helivärv ja Charley delikaatne saade lõid muusikalise ühiskeelena meeldiva sünteesi.
Kuid ega pensionäridki võlgu jäänud. Laululehed olid laudadele paigutatud ja klaveripink kutsus Toivo Kõhelikku ühislaule saatma. Lauluga alustati, lauluga lõpetati, laul kutsub ka oktoobris. Nagu alati.
