Eesti suurima ja rahvusvaheliselt tuntuima lavakunstniku Mikk Mikiveri lahkumine kutsus esile rohkesti analüüse tema loomingust näitleja ja lavastajana. Allakirjutanul kui tema mitte väga kaugel sugulasel (vanaonu pojapojal) on võimalus lisada mõningaid märkmeid mitte niivõrd selle universumi kohta, mille Mikk teostas oma loomingu näol, kuivõrd selle maailma kohta, mis lõi Miku – teisisõnu, tema ühiskondlik ja genealoogiline taust, millest ta võrsus ja mis ta karakteri kujundas.

Mikk Mikiveri isiksus — nagu vist paljude kunstnike oma — oli suur paradoks. Ta oli üksiklane, kes oli ühtaegu sügavalt angazheeritud kõigest tema ümber toimuvast ja püüdis samas kirglikult säilitada sellest distantsi. Ta võitles korraga kahe asja – tahtevabaduse ja vaimse iseseisvuse eest. Ühelt poolt: „Ma ei pea (tegema) mitte midagi, kui ma ei taha. Aga teiselt poolt: „Soovin, et see atmosfäär, milles elame, ei saaks mind nii tugevalt mõjutada,“ ütles ta ühes intervjuus. Küsimusele, kas ta igatseb tagasi endisi aegu, vastab ta vihaselt:
„Kurat võtaks, ma pole seda kunagi soovinud... jõudumööda olen aidanud meie riigil iseseisvust saavutada.“

Mikk Mikiveri perekonna vaimsus ja silmapaistvad kunstilised kalduvused ärkasid ja kujunesid välja „Sinimetsa“ (vene k. Simititsa) eesti külas Jamburi kreisis Venemaal 19. sajandi lõpul ning Eesti Vabariigi ajal Loksa alevis Eesti põhjarannikul, kus Miku isa Arnold oli koolijuhataja. Arnold Mikiver oli silmapaistev kultuuritegelane ka haridusseltsis ja väga aktiivses amatöörteatris. Isikute seas, kes Mikk Mikiveri on enim mõjutanud, tõstis ta ise esile oma isa, ja täiesti õigustatult.

Võib nimelt öelda, et oma Thespise mantli ja krooni päris Mikk otseselt isalt Arnoldilt – niihästi lavastajana kui näitlejana. Arnold äratas tähelepanu ka väljaspool Loksat. Eesti Haridusliidu korraldatud teatrikursusel Tallinnas mängis ta peaosa Järviluoma draamas „Pohjalaiset“, mis oli kursuse lõppetenduseks. See oli 1930. aastail.

Loksa kandis elas siis edasi Sinimetsa eesti koloonias sajandi algul tärganud teatrihuvi. Märgiksin, et allakirjutanu isa lavastas Sinimetsa asunduses 20. sajandi algul Tshehhovi komöödia „Kosjad“, mis võis olla esimeseks eesti teatrietenduseks välis-Eestis üldse. Pärast Vabadussõda opteerus Sinimetsa asundusest Eestisse tagasi arvukas grupp agaraid kultuuritegelasi. Nende seas võiks mainida lisaks Miku ja allakirjutanu perekondadele veel nt õpetaja Aadu Kajassaart, kes hiljem sai Rootsis tuntuks maateaduse õpikute reformijana; vioolakunstnikku Endel Kalamit, hiljem Bostoni Sümfooniaorkestri solisti, Loksa kammerorkestri dirigenti Gustav Eskenit ja vabariigi-aegse Riisipere lastekodu juhatajat Leo Mikiveri. Mitmed neist asusid elama Loksale, kust nende vanemad olid 1880. aastail välja rännanud.

Mikk Mikiveri kui loovisiku mõistmiseks ei piisa muidugi Sinimetsa ja Loksa komponentidest. Teoretiseerides — Mikiveride suguvõsa geenide kõrval võis teatavat rolli etendada ka Loksa loodus, tema võrratu liivarand ja linnulaulust helisev nõmm. Siiski ka siin seondub loodus isakujuga. Mikk ütleb: „Usun, et looduselt (tänu isale) olen ma saanud piisava annuse arukust ja mõistvat suhtumist... Mõistagi ei tea keegi peale minu, millest ma mõtisklen iseendaga üksi olles, kui istun õhtul toanurgas või hulgun merekaldal, metsas.“ Siin kõneleb see üksiklane, kes vajab distantsi kõigest, et luua uut. Kas ei tunnista tõik, et Mikk eelistas elada üksinda oma Haabneeme kodus, tema truuksjäämist Loksa merele ja metsale?

Tema tähtsaimaks elukeskkonnaks oli aga tema enda sisemaailm. Nagu ta seda ka ise möönab oma probleemidest kõneldes: „(Minu raskused) on tulnud minu isiklikest probleemidest, on põhinenud mu iseloomujoontel. Mitte eelmise ega praeguse riigikorra, vaid omaenda sisima põhjustatud.“

Mikk Mikiver elas ja lõi oma süüme diktaadi kohaselt. Ta jäi sõltumatuks riigiks riigis oma elu lõpuni, niihästi nõukogude kui taasiseseisvumise õhkkonnas.

(Tsitaadid on võetud Pavel Makarovi usutlusest Mikk Mikiveriga Postimehes 11. jaan . 2006)

Kultuur

TRENDING