16. juuni 2015
Ärileht kirjutas täna, et sajad Eesti ettevõtjad on oma ettevõtte Lätis registreerinud, kuna peavad sealset maksukeskkonda sobivamaks. Ka Ärilehe lugejate seas on mitmed just seda teed otsustanud minna.
Üleskutsele jagada sellel teema oma mõtteid ja kogemusi vastas mitukümmend Ärilehe lugejat. Toome osa neist kommentaaridest siin loos eraldi välja. Ehk jõuab see tagasiside siis ka otsustajateni ja annab neile mõtteainet.
„Jah, kaalun ka Lätti minna, kahjuks riik ei jäta muud valikut mikroettevõtjana. Eesti riik ei pea mikroettevõtjat (sellist, kes teeb üksinda nii palju kui suudab ja toidab sellega end ja oma peret) mitte millekski ja suuremas plaanis tahabki, et need Eestist kaoks ja asemele tuleks suured võõramaised korporatsioonid. Mikroettevõtjad on paljudes muudes riikides hinnatud selle tõttu, et nii on suur hulk inimesi hõivatud iseenda ülevalpidamisega, mitte ei ole töötuna riigi kaelas. Meil on pandud mikroettevõtja õlule nii palju halduskohustust nii ajalises kui ka materiaalses mõttes, et mikroettevõtja lihtsalt peab oma tegevuse lõpetama ja töötuna istuma jääma - pakendiaktsiis, 1000eurosed arved, osta uusi kalleid programme.... Ei jää aega enam klientidega tegeleda, asju teha.
Enamus mikroettevõtjad mujal maailmas on näiteks käsitöölised, kelle tehtud kaup just sellepärast ongi minev, et see on ISE tehtud ja tegija nimega. Seda kaupa müüakse samuti üle maailma, mida takistab siin Eesti Posti mitte olemasolu, Omniva pigem takistab, kuna pole enam paljudest kohtades kättesaadav. Kõrvalkaupa ( tootega seotud kaupa) sisse osta ei julge, sest miinusesse minna ei taha, tekib kohe pakendiauditi kohustus ning ei jää aega enam toota, sest peab pakendeid kaaluma ja kirja panema.
Eestile pole oluline mikroettevõtlus, millest muidu ehk omamaine tööandja võiks välja kasvada, suund on ju suurtele välismaistele tööandjatele. Tuleb lahkuda mujale, kus mikroettevõtjad traditsiooniliselt hinnatud. Olgu kasvõi tulumaks neil suurem, maksan ära ja jääb aega firma põhitegevuseks, mitte igasugu idiootsustega tegelemiseks, mis oleks riigi enda ja maksuameti enda töö teha.“
„Jah, kaalun väga tõsiselt ja iga päevaga muutub see manööver tõenäolisemaks.“
„Sai ettenägelikult üks ettevõtetest ära viidud 2014. aasta augustis - siis kui hakkas valitsusest tulema infot saabuvate lolluste kohta. Hetkeseisuga olen tulemusega suhteliselt rahul. Vähem bürokraatiat. Kui valitsus ettevõtjaid ei suvatse kuulata, siis nad võiksid ühe asja endale selgeks teha - ettevõtja läheb sinna, kus teda vähem kiusatakse ning mingit patriotismi ärge siit oodake. Miks ma pean Eestis tegema ära maksuameti tegemata töö ja saan veel selle eest sõimata ning minu kaela pannakse hulk kohustusi andmata aru, et see on lisakulu?“
„Kui Eestis nii edasi läheb, siis plaanime kindlasti (ettevõtte Lätti registreerimist – toim.). Seal on ideaalne maksupettuse paradiis ehk käive kuni 100 000 eurot ja maksad vaid 9% makse. See tähendab sh ka sotsiaal-, tulu-, käibemaks jne. Vahe Eestiga 20% käibemaks, 33% sotsmaks, 20% tulumaks ja 3% töötukindlustus jne. 9% selle kõrval on naer.“
„Läksin teist teed - tegin ühe firma asemel kuus firmat, igaühe käive alla 16 000 aastas. Mina ei viitsi neid 1000 euro deklareid täita. Ainult ühe jätan KM kohustuslaseks.“
„Olen kaalunud, pole tegudeni jõudnud, kuna ka see maksupettusi soosiv ja ausust eeldav keskkond ei ole jätkusuutlik. Ei taha petta, tahan ausalt asju ajada, olen teinud seda pikalt ja eesmärk oli firma kunagi lastele pärandada - niiviisi Eestis asju ajada ei kannata. Lihtsam on teha Soomes ühel nädalal kuus tööd oma ala tippspetsialistina ja teenida selle ajaga rohkem, kui siin ööpäevaringselt ilma puhkepäevadeta rabeledes kasum maksudeks ära maksta ja ise varakult pideva stressi/ülekoormuse tõttu Peetruse juurde kolida.
Eesti jääb neist maksudeks nüüd ilma (firma kogub riiulil sisuliselt tolmu), aga mul on ka töö kõrval mingi elu ning aeg perega veetmiseks. Ma usun, et just lapsed hindavad seda aega kõrgemalt kui virelevat firmat Eestis. Valusad valikud, aga need on riigi poolt seatud valikud, et kas peta, kao siit minema või tegele tootmise asemel vahendamisega (millegi kasumlikumaga), kuid ilma tootmiseta oleme kõik paratamatult vaesemad ja seda reaalse ettevõtluskogemuseta broilerid ei mõista. Ega saagi mõista. Õpetage oma lastele keeli ning reaalaineid, siis on ka neil võimalik mujal läbi lüüa ning samal ajal elada oma kodumaal.“
„Ma pole ettevõtja vaid ainult FIE. Viimased 10 aastat Eestis on pannud karika üle ajama. Enam ei taha ja enam ei saa, vist nii on kogu rahvaga. Kogun raha, et osta ühe otsa pilet Uus-Meremaale.“
„Olen kaalunud küll, aga tegudeni pole jõudnud, sest tegelikult on see elu siin väikesel Eestimaal nii pekkis, et ei ole enam soovi tegutseda. Tunnen, et ei taha kodust üldse välja minna ega midagi teha - selline nüri ja tühi tunne on. Viiekümnesena ja üle selle vanuses nagu enam eriti välismaa poole kah ei oska vaadata, kes meid sealgi ootab... Inimväärset pensioni minusugune väikeettevõtja ilmselt kunagi saama ei hakkagi, midagi tagavaraks koguda ei ole olnud võimalik. Olen mõelnud, et kui enam üldse ei jõua, siis jupi nööri jaoks ehk viimaks vahendeid leiab ja ongi kogu armastus.“
„Aga mis siis teeme? Teeme ka nagu Lätis, et makse eriti maksma ei pea, aga pensionid ja õpetajate palgad on ka KAKS KORDA väiksemad kui Eestis?? Jälle ei meeldi - aga mitte maksta oleks küll tore??“
