Miks eesti tööviljakus on madal ?
Odavtöö on odavvõimu odavvalitsemise tagajärg - EHK HALTUURA Einar EilandReageerime siin Heido Vitsuri ja Andres Arraku üleskutsele avaldamaks arvamust miks eesti inimese tööviljakus on madal.
http://majandus.delfi.ee/news/...http://majandus.delfi.ee/news/... http://majandus.delfi.ee/news/... Meie madala tööviljakuse aluseks on vastava regionaal- ja majanduspoliitika puudumine. Selline küsimus sai tõstatatud ka regionaalministri kohtumisel Lääne regiooni omavalitsusjuhtidega. Lugupeetud regionaalministrilt sai küsitud – kui kohalike omavalitusete peamiseks mureks on krooniline rahapuudus, siis millal jõutakse arengudialoogini; kust see raha tuleb (kuidas seda raha luua)? Selle peale vastati, et raha tuleb maksumaksja taskust (järelduvalt pole rahaliste võimaluste loomine regionaalpoliitika osa). Lugupeetud regionaalminister avaldas nõusolekut küll seotud arengudebattides osalema, kuid mitte olema nende algataja ega vedaja. Peamiseks kohaliku regionaalarengu probleemiks pidavat olema territoriaalne jaotus seega on ilmne liialdus see et seda üritatakse haldusreformina maha müüa.
Seega võime järeldad et oleme enda riigi arenguga jõudnud nii kaugele, et regionaalpoliitika osana ei käsitleta enam tootmiskorralduslikke elemente või protsesse ega vastava insenertehnilise kaadri olemasolu regioonis. Kindlasti leiab veelgi vajakajäämisi. Meie regionaalpoliitika eesmärgiks on peamiselt maksudena kogutud raha laiali jagamise efektiivne korraldamine, mitte rahalise ressursi loomiseks vajalike toimimisalgoritmidele tingimuste loomine. Jättes arengutegevuse mõisteruumist välja erinevate kapitalivormide - näiteks intellektuaalse kapitali, struktuurikapitali, kliendikapitali, organisatsioonikapitali, innovatsioonikapitali ja protsessikapitali - halduse ühiskonna toimimisruumis. Seega ei saa majandusvõimekusest regionaalarengu kontekstis rääkida tööviljakuse tagamisest. Majandusministeerium tegeleb aga idufirmade loomisega, et neid hiljem suurkorporatsioonidele või riskikapitalistidele maha müüa ja sotsiaalministeerium tegeleb tagajärgede korrigeerimisega. Tulemuseks on inimkaubanduse organiseerimine ja legaliseerimine läbi tööhõiveameti, sest kui konkurentsivõimelist toodet polda võimelised looma, siis jääb valikuks eksportida tööjõudu. Nii ei kuulu tootmise korraldamine meie riigi arengupoliitikasse ja tootmine liigub madalapalgalisemate riikide suunas. Eesti majandusest on kujunenud tööandja hiinlastele, mitte kohalikele töölistele. Konkurentsivõimelisi tooteid, mis tööviljakust tagaks, pole me võimelised aga erinevate kapitalivormide seoste teadvustamiseta võimelised tootma ja puudub ka vastav eesmärgikavand – ehk poliitika, kuidas selleni jõuda.
Üksiku väikeettevõtte maailmapilt ja piiratud ressursid ei võimalda seda tervikpilti tajuda ning puudub võimekus olla selliste arengute suunaja. Uuringud kinnitavad, et kõige suurema konkurendina teadvustatakse eelkõige naabrimeest, mitte rahvusvahelist turgu. Seega ettevõtlusruumis puudub tänaseni arusaamine globaliseerumise protsessist ja selle tagajärgedest. Elatakse endiselt nõukogudeaegses industriaalajastu stereotüübitest lähtuvalt ja üritatakse vastava põhimõtte alusel infoühiskonnas ellu jääda - nagu näha, ei õnnestu.
Kui erinevate kapitalivormide koostoimeteadlikkus puudu, tähendab see, et me ei ole võimelised infoühiskonna muutuvatele turuoludele reageerima. Kohalike väike ettevõtete ligipääsu turgudele peab tõkestama läbi turumahtude suurendamise. Seda toetab ka vastav õppesüsteem, sest informatsiooni ja kaubatarneahelate halduspõhimõtteid, ühistegevust (kui ühiskonna eksistentsivalemit) ning konkurentsiluure printsiipe meie koolides ei õpetata, kuid see on juba haridusministeeriumi tegemata töö. Seda puudujääki ei kompenseeri ka vastavad erialaliidud, näitena logistikaklastrid või ühistegevuslikud seltsid või liikumised, sest puuduvad rahastuskanalid nende teadmiste laiema leviku tagamiseks või puudub peost suhu elamise tõttu omaosalusvõimekus laiemate arengute tagamiseks.
Eestis puudub tervikuna sobivate tehnoloogiate valik omariikluse iseseisva ülalpidamise kindlustamiseks praktikas. Ettevõtted ei tunne oma konkurentsieeliseid. Ettevõtted ei saa hakkama konkurentsieeliste tundma õppimisega ega uute konkurentsieeliste välja arendamisega. Vabaturu asemel on välja kujunenud konkurentsi paralüseerimine olemasolevate turuosaliste huvides seda kinnitab pikema perspektiivita 3 aastaste ettevõtete suur maht kogumajanduses. Praktikas tähendab see esimesel aastal äriplaani kirjutamist, teisel aastal laenu võtmist ja kolmandal aastal pankroti minekut.
Hoolimata eelnevatest takistustest võib meil siiski säilida teoreetiline juhus luua konkurentsivõimelist toodet, kuid teistel regioonidel on selle vastu välja käia: mobiilsem ühisturundusressurss; paindlikum turundusvõrgustik; kavalamad finantseerimisinstrumendid; soodsamad lepingutehnoloogiad;
seotus tuntumate kaubamärkidega. Madal tööviljakus räägib nende mitte toimimisest.
Konkurentsivõimelise toote loomiseks ja tööviljakuse kasvuks on peamiselt kolm teed:
·
Toorainepõhine areng (materjalimahukus, energiamahukus, tööjõumahukus)
·
Tehnoloogiapõhine areng (produktiivsus/maht ja efektiivsus/tehnoloogiline tase)
·
Innovatsioonipõhine areng (uue teadmuse loomine tehnoloogiakauba kujul ja kauplemine uue teadmuse kui äriinformatsiooniga maailmaturul)
Siin juures puuduvad meie maakondade tasemel võimalused isegi toorainepõhiseks lähenemiseks, sest reeglina puudub ülevaade tooraineressurssidest, millele üldse tootmist üles ehitada, rääkimata tehnoloogia ja innovatsiooniteadlikkusest või ülikoolide teadmusbaasi rakendamisest nende tagamisel. See viib siinsed maakonnad , „kaup sisse - raha välja“ toimimisalgoritmini. Tulemusena pole kohalikel raha, mille eest kohalikele palka maksta ja nii võime väita, et tööviljakus on madal. Sellest aga Arrakud ja Vitsurid ei räägi.
Ainus, mida me suudame maailmaturule pakkuda on
ideed, kuid need on kergesti kopeeritavad;
tööjõud, sest toodet me luua ei suuda;
tooraine, kuid puitu ja tuumakütust on praegu saadaval veelgi odavamatest riikidest. Nõnda oleme strukturaalselt ja seda toetava mõttelaadi poolest võimelised konkureerima võimalikult madalaima hinna nimel.
Teisalt, kas tööviljakus saab olla üldse kaasaegse ühiskonna eesmärk nagu Vitsur ja Arrak seda avaldavad? Rahamassi teoori kohaselt näitab tööviljakus rahamassi kogust majanduse siseringis ehk makstava raha kogus teatavate tööde eest - mida suurem see on, seda viljakam on töö. Tuleb välja, et mida rohkem raha trükipressi lased või laenad, seda kõrgem on tööviljakus! Antud loogikat jätkates on probleem selles, et kahjuks pole selle pressi nupp meie laual ja ega keegi ei oska protestida ka.
Kokkuvõttena pole me kahekümne iseseisvusaasta jooksul suutnud luua koostoimemajandust, mis ühisarengute kaudu konkurentsivõimeliste toodete ja sellest lähtuva tööviljakuse tagamiseni viiks. Teatavasti oli see Nõukogude liidu lagunemise ja Eesti sellest lahku löömise peamisi põhjusi. Marju Lauristinil oli õigus, et meie esimene valitsus oli diletantide valitsus, kuid ilmselt võib seda diletantlust laiendada kogu taasiseseisvumisperioodile, sest eesmärgiks on võim, mitte ühiskonna organisatoor-tehnoloogiline korraldamine.
