Autojuhtide nördimuseks viitavad praegused bensiinihinnad nende edasisele võimalikule tõusule — ca ühe dollarini liitri eest ja mitte väga kauges tulevikus võibolla isegi kahe dollarini. Majaomanikud näevad oma kuuarvete pidevat tõusu, köetagu siis maagaasi, õli või elektriga. Gaasifirma Direct Energy püüab oma kundesid mõjutada, et nad kirjutaksid alla 5-aastasele lepingule, mis tagab neile pideva hinna viieks aastaks, mis on aga kõrgem praegusest. Klientidele näidatakse maagaasi hinna projektsioone, mis viitavad stratosfääri poole.

Umbes 15-20 aasta eest oli õli hind 40 USA dollarit vaadi eest, umbes 10 aastat tagasi oli see langenud 12 US dollarile, nüüdseks aga jõudnud 55 dollarile. See on päris suur võnkumine.

Inimeste mälu on lühikene. Unustanud esimese kõrgete hindadega perioodi, osteti jälle suure bensiinitarbimisega autosid. Nüüd aga paistavad ajaleheveergudelt teated, et USA hiigelfirmad General Motors ja Ford, mis on kaua olnud Ameerika majanduse selgrooks, on hädas, sest nende toodang oli küllaltki olulisel määral suunatud suurtele ja mitte väga ökonoomsetele autodele, millede atraktiivsus on kõrgete bensiinihindade tõttu nüüd kahanenud.

Kui me räägime energiast, siis on vast kõige lihtsam vaadata kõiki energiaallikaid ühiselt, sest suures osas on nad üksteisega asendatavad. Peamised praegu kasutuselolevad energiaallikad on õli, maagaas, süsi, aatomi- ja veejõud. Tuule- ja päikeseenergia osas pole tehnoloogia veel sedavõrd arenenud, et need ökonoomsed oleksid. Samuti on praegu veel liiga kallis maakera sisemusest — sulanud metallidest ja mineraalidest — energiat ammutada.

Veejõud on ökoloogiliselt parim, sest vee paisutamine tammi taha ja sealt generaatoritesse juhtimine ei tekita saastet. Küll võib aga tammi asukoha valik tekitada ühiskondlikke probleeme, nagu see juhtus Hiinas, kus tammi taha paisunud vesi ujutas üle mitmete külade endised asukohad.

Aatomijõud ei tekita õhu- ega veesaastet, kuid jääkmaterjali turvaline paigutamine on probleemiks, sest see on radioaktiivne veel mitusada aastat.

Õnnetused Tshernobõli ja Three Mile Island'i reaktoritega on selle energialiigi turvalisuse vaidluse alla seadnud. On palju ühiskondlikke jõude, nagu roheliste parteid, kes iga hinna eest võitlevad uute aatomijõujaamade ehitamise vastu. Mitmetes arenenud maades on uute aatomijõujaamade ehitamine selletõttu seisma pandud.

Kivisüsi on üks odavamaid energiaallikaid ja seda leidub suurtes kogustes mitmetes maailma paikades. Ka pole ette näha selle peatset lõppemist. Kivisöe miinuseks on aga õhu saastamine süsihappegaasiga, mida pole veel suudetud küllalt hästi filtreerida. Roheliste parteid ja nende mõttekaaslased üle maailma on tugevalt kivisöe kasutamise vastu, mistõttu sellega köetavaid jõujaamu pikkamööda suletakse. Seda energiaallikat peab aga kuidagi asendama.

Maailma õlitagavarad muutuvad, sest leitakse üha uusi õliallikaid ning tehnoloogia võimaldab olemasolevaid allikaid põhjalikumalt tühjendada. Kunagi ennustati, et praeguse tarbimise juures jätkub õli veel 150-ks aastaks. Sinna polnud sisse arvatud Kanadas leiduvad Athabasca õliliivad, kus olevat vähemalt sama palju õli kui maailma praeguses suurimas õlilademes Saudi Araabias. Maailma õlihind on tõusnud küllalt kõrgele, et seal ökonoomselt õli toota saab.

Kahjuks on aga õli tootmise ja transpordiga seoses mitmeid probleeme, mille lahendamist rohelised ja nende mõttekaaslased maailmas teravalt nõuavad. Esiteks on palju uusi õli asukohti leitud mere põhjas, mis tekitab riski, et sealt pumpamisega võib õli merre lekkida. Sääraseid õnnetusi on olnud suhteliselt vähe, kuid see ei rahulda rohelisi. Teiseks probleemiks on õli transport üle ookeanide. Mäletame kindlasti veel Exxon Valdez'i tanklaeva karileminekut Alaska rannikul, mis tuhandeid tonne õli merre lekitas ja piiratud ökoloogilise katastroofi esile kutsus. Nüüd on enamus tanklaevu topeltseintega, et sääraseid juhtumeid tulevikus vältida, kuid 100%-list kindlust selles osas pole.

Ka õli rafineerimisega bensiiniks või teisteks kemikaalideks on vaatamata filtritele ikkagi teatud saasteprobleem olemas.

Kõige puhtam kütteaine on maagaas. Kuid ka selle transpordiga on probleeme. Kõige tavalisem transpordivahend on torustik, mille kaudu pumbatakse gaasi leiukohast tarbijateni. Praegu on väga aktuaalne torustiku ehitamine Alaskast Lõuna-Kanada ja Ameerika tarbijateni. Ehitusprojekt on alles planeerimise faasis, kuid on tänu valitsuste ja põlisrahva nõuetele praeguseks seisma pandud. Nõuded keskenduvad looduse kaitsmisele. Näiteks ollakse mures selle üle, kuidas ehitada torustikku nii, et see põhjapõtrade aastast rännet ei segaks.

Tehnoloogia on leidnud lisaks torustikele veel ühe meetodi maagaasi transpordiks — külmutades muutub see vedelikuks, mida saab siis tanklaevadega transportida. Selleks tuleb aga transiitsadamad spetsiaalselt ümber ehitada. Ka siin on roheliste sõrm mängus. Nemad leiavad, et külmutatud gaas võib plahvatada nii transportimisel kui laadimisel, kuigi nüüd on ju topeltseintega tanklaevad.

Nõudmine energia järele maailmas aina kasvab. Hiina ja India on kiiresti kasvavad majandusriigid, kus elatustaseme tõusuga kasvab nõudmine autode ja bensiini järele, eriti Hiinas.

Nõudmine ja pakkumine peavad olema tasakaalus. Ei saa rohkem osta kui müüakse ja vastupidi. Nõudmine ja pakkumine määravad toote hinna. Kui nõudmine ületab pakkumise, siis hinnad tõusevad, ja ainult need, kes on valmis maksma kõrgemat hinda, saavad oma toote. Teised jäävad ilma. Kui pakkumine ületab nõudmise, siis hinnad langevad. Osa müügiks ettenähtud kaupu jääb müümata. Hinnamehhanism reguleerib niimoodi erinevate energialiikide omavahelist tarbimise suurust, kui seda mitte valitsuste sekkumine ei takista.

Energia on niivõrd oluline tegur maailma majanduses, et seda ei saa lasta lõpmatuseni allutada ei valitsuste regulatsioonidele ega roheliste nõudmistele. Vastasel korral võib energiapuuduse tõttu tekkida majanduskriis. Ideaalne on riskivaba ja saastevaba energia, kuid kahtlemata on inimkond sunnitud võtma teatud riske, et edasi elamiseks uusi energiaallikaid leida.

Tulles tagasi majakütuste, maagaasi, õli ja elektri hindade juurde, võime öelda, et nende hinnad võnguvad tulevikuski üles ja alla, suunaga ülespoole. Paratamatult on kõrgete hindade üheks põhjuseks roheliste ja valitsuste sekkumine reguleerivate eeskirjade kaudu turumehhanismi, mis selle tegutsemist piiravad ja loogiliste lahenduste leidmist aeglustavad.

Märkmed: