Eesti muutumine kaherahvuseliseks riigiks on küsimus, millele pole peavoolu-meedia ega ka riigivõimu kõrgemad instantsid proovinud vastust leida. Et Eesti ise pole kunagi tahtnud mõne teise rahvusega koos elada, järeldub kahest alljärgnevast mõtteavaldusest:

- „Eesti kuulub eestlastele juba ürgsest ajast saadik. Nii kaugele, kui meie pilk eelajaloolisse aega tagasi ulatub, ei saa Läänemere idakallastel kujutella muid kui meie esihõime.“ (Bernard Kangro, koguteoses Meie Maa I oktoober 1955).
- „Tavaliselt on ju kool selleks kohaks, kust algab tee ellu. Meie kool siin Stokholmis suuremale osale oma õpilastest selliseks teede alguseks ei olnud – suur maailmatee oli mõnelegi meist juba ammu alanud. ... Muidugi sellest koolis palju ei räägitud. Ainult õpetati: nägema üht väikest maad, mille saatus on olnud vaesem õnnelikkudest päevadest kui teiste maade oma... et see maa on meie maa, et me ise oleme üks osa selle rahvast ... nägema ainsat teed, mis meile on määratud – seda, mis viib koju.“ (Stokholmi Eesti Gümnaasiumi õpilane Mall Vellner, Noortealbumis „Sütevakk“ aastal 1950.)“

Seda teed koju on lõpuni kõndinud väga vähesed neist, kes sügisel 1944 pagulusse läksid, osa sellepärast, et nende elu lõppes enne, kui kodu oli vabaks saanud ja osa sellepärast, et pärast uue põhiseaduse vastuvõtmist suvel 1992 ei ennistatud aastatel 1940 – 1992 de jure staatuses olnud Eesti Vabariiki.

Lisaks Eesti riigi ennistama jätmisele on riigivõim, peavoolu-meedia, rahvusringhääling ja mitmed ettevõtted pidanud vajalikuks avaldada ametlikke teateid ja korraldusi, televisioonisaateid ning reklaame ka vene keeles. President Ilves on kinnitanud, et ta on kõigi Eesti elanike president, ükskõik mis keelt elanikud ei räägiks ja või mis nende tõekspidamised oleksid. President Kaljulaid on avaldanud lennukas sõnastuses, et NSV Liidu poolt paigaldatud Eesti ja Venemaa vahelist riigipiiri okupatsiooni-eelsesse paika tagasipanemist ei hakka Eesti nõudma.

Sajandite vältel on eestlased oma rahvuse ja keele üle aegade kestma jäämist kaitsnud ja arendanud ning oma vabaduse eest võidelnud. Ent siiski sattus Eesti erapooletuks jäävalt Teise maailmasõja keerises NSV Liidu alluvusse ligemale pooleks sajandiks, sest Ameerika Ühendriigid ja Inglismaa olid tolles sõjas asunud NSV Liidu võitluskaaslasteks ning ei saanud Eestit aidata. Sõja lõppedes oli neil ehk piinlik hakata nõudma kohtumõistmist NSV Liidu väga räigete kuritegude üle. Avalikult pole mitte ükski amet või organisatsioon pidanud vajalikuks avaldada, et Eesti on muutunud kaherahvuseliseks riigiks põhiliselt selle tõttu, et Eesti on heatahtlikult jätnud nõudmata NSV Liidu õigusjärglaselt kõigi okupatsiooni ja annektsiooni väga suurte kahjude ja inimkaotuste heastamise ning toiminud riigielu korraldamisel nagu ENSV oleks eestlaste poolt loodud üks NSV Liidu haldusühik.
Alljärnev kiri ühelt Eesti Vabariigi ministrilt (18.12.2007) õigustab arvata, et riigivõim on kuni tänaseni pidanud tahtlikult Eestit politoloog Rein Taagepera sõnastuse kohaselt „eestimaalaste riigiks: ühed eesti kodukeelega ja teised vene kodukeelega.“ Kirja originaalis (Vastus Harri Kivilo pöördumisele18.12.2007) on kirjutatud:

„Austatud härra
Ministri ülesandel tänan Teid pöördumise eest. Lõimumine on Eesti rahvastiku ja demograafilise arengu seisukohalt oluline küsimus. Lõimumise lähtealused tulenevad Eesti Vabariigi põhiseadusest. Nimelt tagab riik põhiseaduse kohaselt eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise. Samuti sätestatakse, et igal inimesel on õigus enda rahvuskuuluvus. Eelnevast tuleneb, et riigi põhiseaduslik eesmärk on luua selline ühiskond, mis toetab nii eesti rahvuse kui siin elavate vähemusrahvuste rahulikku ja ilma vaenuta kooselamist. Ministri büroo tunnistab, et see on suur väljakutse. Samuti mõistame kõikide inimeste ärevust, kes on kas otseselt või kaudselt kannatanud nõukogude režiimi all.

Lõimumise lõppeesmärk on turvaline elu. Seda on võimalik saavutada juhul, kui Eestis elavad inimesed valdavad olenemata rahvusest riigi keelt, jagavad Eesti Vabariigi põhiväärtusi ning töötavad ja osalevad sotsiaalses elus. Seega on riigi kohustus tagada, et Eesti Vabariigis elavad inimesed jagaksid demokraatlikke väärtusi, mõistaksid Eesti ajalugu Euroopa mitte Nõukogude Liidu režiimi kontekstis ja räägiksid eesti keelt.

Tänan Teid veelkord esitatud tähelepanekute eest. Ministri büroo on need edastanud uut riiklikku integratsioonistrateegiat „Eesti lõimumiskava 2008-2013 koostavale töörühmale“.

Ministri õigustust kahe rahvuse „rahuliku ja ilma vaenuta kooselamiseks“ pole suudet rakendada ja ilmselt ei suudeta seda teha ka tulevikus, sest: eestlased ja venelased on mõlemad uhked oma rahvusliku kuuluvuse üle ning lisaks sellele on eestlased pidanud Venemaa alluvuses elama väga pikkadel ajavahemikel; osa venelasi on NSV Liidu okupatsiooni pidanud Eesti vabastamiseks Natsi-Saksamaa valduses olemisest; vene lapsi on nüüd juba kauem kui 30 aasta vältel õpetatud alghariduse koolides täiesti vastupidiselt lääneriikide koolidega, kus õppekeeleks on ainult riigikeel ja õpetajateks ainult riigikeelt valdavad isikud.
Tagasivaatavalt ajale enne 1940 tuleb tõdeda, et Eesti oli rahvusriik, mille elu korraldati ainult eesti keeles. Vähemusrahvusi ei püütud eestlasteks lõimida ja neil oli õigus oma keelt ja kultuuri endi ühiskondlikus elus viljeleda. Kuna eestlaste kombed olid NSV Liidu annektsiooni ajal vähem tähtsad kui kommunistlik-venelik eluviis, siis oleks olnud vaja põhiseaduses sätestada, et riigielu korraldamises võivad osaleda ainult Eesti kodanikud. Julgen arvata, et enamus Eestis elavaid venelasi saavad aru, et eesti rahvus, keel ja kultuur saavad üle aegade kestma jääda vaid siis, kui vähemusrahvuste liikmeid ei hakata eestlastega ühiseks rahvaks muundama. Päris kindlasti on ka vähemusrahvustel hea Eestis elada, kui eestlastelt ei taheta võtta põlisrahva staatust, mis neid tiivustab kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri kestmise üle aegade.

Eestlased Kanadas

TRENDING