12. veebruaril möödus 120 aastat kindral Johan Laidoneri sünnist. Paljudele möödus see tähtpäev ehk märkamatult, kuid on neid eestlasi ja ka välismaalasi, kes hindavad väga kõrgelt tema mälestust.
Üks sellistest on Suurbritannia Balti Nõukogu patroon krahv Carlisle, kes annetas kindral Laidoneri sünnipäeval 75.000 krooni Viljandisse Laidoneri ratsamonumendi püstitamiseks. Monument kavatsetakse Viljandis avada Võnnu lahingu 85. aastapäeva eelõhtul, 22. juunil 2004.
Miks siis tunneb üks Briti krahv nii suurt imetlust meie legendaarse kindrali vastu ja on võtnud tema mälestuse jäädvustamise oma südameasjaks?
Kindral Johan Laidoneril polnud krahvi sõnul mitte ainult oli juhtiv roll Eesti maavägede ülemjuhatajana Vabadussõjas, vaid tema mõju ulatub ka Lätti, Soome, Rootsi, Taani, Suurbritanniasse ja Iirimaale. Kui rääkida kahest viimasest, siis tuleb mainida, et Suurbritannia ja Iirimaa kaotasid Läänemere vetes peetud lahingutes 111 mere- ja õhuväelast. Laidoneri oskusliku juhtimiseta oleksid brittide, nagu kõigi teistegi kaotused olnud aga tohutult suuremad.
Kõik me oleme kindral Johan Laidoneri tänuvõlglased, leiab krahv Carlisle, kes toonitab, et ka Venemaa on Laidoneri võlglane. Laidoner teenis ju teatavasti silmapaistva vaprusega ohvitserina Vene tsaariarmees. Nii koputabki Briti aadlik venelaste südametunnistusele, öeldes, et venelased peaksid tundma häbi ning näitama üles kahetsust, kuna just Moskva käsul ja teadmisel vangistati kindral Laidoner 1940. a.; teda piinati ning mõisteti ta 25 aastaks vangi. Venemaa peaks tagastama selle Eesti riigimehe maised jäänused kristlikuks matuseks tema kodumaal, leiab krahv. Siiski ei näi ta eriti uskuvat võimalusse, et Moskva võiks häbi tunda või andeks paluda. Kuid ta ütleb, et tunneb häbi Briti välispoliitika pärast 1930-ndatel aastatel, öeldes: „1935. a. sõlmis Suurbritannia mereväekokkuleppe natsi-Saksamaaga. Selle lepinguga suleti kuninglikule laevastikule juurdepääs Läänemerele ning isoleeriti Eesti. 1938. a. reetis Briti valitsus Müncheni lepinguga natsidele Tshehhi rahva, millest Hitler ja Stalin järeldasid, et Suurbritannia ei olnud valmis võitlema totalitarismi vastu. Tagajärjeks oli Molotov-Ribbentropi pakt. Ma palun andeks. 1960ndatel sulgesime teie saatkonna Londonis ning saatsime teie Inglise Pangas hoitava kulla Moskvasse. Selline teguviis on vastuvõetamatu. Ma palun taas andeks.“
Just sellest võla- ja süütundest ajendatuna annetaski krahv Carlisle 75.000 krooni kõnealuse monumendi rajamiseks.
Kuid krahvil endalgi on mitmeid teeneid Eesti Vabariigi ees. Nii õpetas ta Eestis 90-ndatel aastatel välja Eesti rahuvalvekompanii esimesi ohvitsere. Seejärel asus ta toetama kolme Balti riigi pürgimusi Briti parlamendis, üritades veenda valitsust ajama Eesti ja ta naaberriikide suhtes positiivsemat ja selgemini mõistetavat poliitikat.
1999.a. andis ta Laidoneri Muuseumi suures saalis Briti-Eesti kõigi parteide parlamendirühma — mille sekretäriks ta tollal oli — poolt üle 100.000 EEKi, et remontida saal, milles kindral Laidoner 17 aasta jooksul oli majaperemehena võõrustanud külalisi üle kogu maailma, sh. ka Suurbritanniast.
Krahv meenutab oma kirjas Kindral Johan Laidoneri Seltsi esimehele Trivimi Vellistele mitmeid varasemaid kokkupuuteid temaga, mh. ka seda, kuidas Velliste palus tal kindlaks teha a. 1918–1919 Läänemerel sõjategevuses langenud 111 briti mere- ja õhuväelase nimed, et paigaldada neile mälestustahvel Pühavaimu kirikusse, mis on nüüd kohale asetatud; aga ka 12. dets. 2003 Briti laevastiku Tallinna lahele saabumise 85. aastapäeva puhul korraldatud pidulikku vastuvõttu Tallinna raekojas. Just seal käivitas krahv rahakogumise aktsiooni kindral Laidoneri ratsamonumendi tarvis.
Ta nimetab mitmeid põhjusi, miks ta isiklikult selle monumendi püstitamist toetab:
Esiteks. Eesti on taastanud enamiku 150st Vabadussõjas langenutele püstitatud ausambast. Diskuteerides kord oma sõjaajaloolasest sõbraga, teatasin talle, et Eestil oli Vabadussõjas neli diviisi. Ta lausus: „Kolm, härra krahv.“ Ma ütlesin talle seepeale, et Laidoner ise oli üksipäini väärt tervet diviisi.
Teiseks. Monument, mille loomisse saavad anda oma panuse välismaalased, võimaldab meil avaldada austust Eestile: selle minevikule, olevikule ja tulevikule.
Kolmandaks. Eestil on tulnud oma sõjavägi uuesti luua. Armeed vajavad traditsioone. Eestil on õnne. Tal on võib juhinduda „Laidoneri vaimust“.
Neljandaks. Eesti tõelised sõbrad jälgivad teie rahuvalveüksuste ja rahutegijate tegutsemist Liibanonis, Horvaatias, Afganistanis ja nüüd Bagdadis üha kasvava imetlusega. Need sõdurid ning neid juhatavad komandörid on Laidoneri väärilised järeltulijad.
Viiendaks. Laidoner, vapratest vapraim, on tõepoolest seda väärt, et talle püstitataks monument. 1940–1953 polnud ta mitte ainult juhtiv veteran, vaid ka märter.
Kuuenda põhjusena, mida krahv ise nimetab trumpässaks, ongi ülalamainitud Suurbritannia II maailmasõja eelne poliitika, mille pärast ta häbi ja kahetsust tunneb.
Oma 75.000-kroonist annetust monumendi rajamiseks nimetab krahv Carlisle „vaid väikeseks märgiks imetlusest“, mida ta tunneb kindral Johan Laidoneri — Briti kuulsa Püha Mikaeli ja Püha Jüri Ordu rüütli elu ja töö vastu.
Nagu varem oleme teatanud, ootab Kindral Laidoneri Selts kõigilt kaasmaalastelt, kellele on südamelähedane Vabadussõja tähendus Eestile, toetusi kindral Laidoneri ausamba püstitamiseks väejuhi lapsepõlvemaale — Viljandi lossimägedesse.
Annetused palutakse kanda Kindral Johan Laidoneri Seltsi arveldusarvele 22 101 176 97 95 Hansapangas (Eestis) märkega „Kindral Laidoneri mälestuseks“.
Ka Toronto Eesti Ühispangas on endiselt avatud arve nr. 67031, kuhu on võimalik teha annetusi kindral Laidonerile püstitatava ratsamonumendi toetuseks.
Miks krahv Carlisle toetab Johan Laidoneri ratsamonumendi rajamist?
Arvamus
TRENDING
