Miks ma esitasin end Keskerakonna esimehe kandidaadiks?
Eestlased Eestis | 29 Jun 2020  | EWR OnlineEWR
Miks ma esitasin end Keskerakonna esimehe kandidaadiks?
Vsevolod Jürgenson
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada aastast 1997, mil astusin Keskerakonna liikmeks. Tegin seda kindlas veendumuses, et just meie erakond on jõud, mis suudab tasakaalustada erinevatest rahvustest ja vaadetega Eesti elanike huve, tagades võrdselt eesti keele ja kultuuri püsimisele ka teiste rahvusgruppide kultuurilised võimalused. Enam kui kahe aastakümne Keskerakonda kuulumise vältel pole mul olnud põhjust oma valikut kahetseda. Keskerakond on suutnud hoida Eestit ohtude eest, mida on endas kätkenud mitmete siinsete poliitiliste jõudude liigne keskendumine rahamaailma huvidele ning riiklust kahjustava poliitilise agenda pealesurumisele. Muidugi olen nende aastate vältel kogenud sedagi, mida tulnuks teha teisiti, ent üldjoontes on meie erakond osanud säilitada selget joont, jääda rahvaparteiks selle parimas tähenduses.

Erakonna elujõu määrab suutlikkus ajaga kaasa minna, leida lahendusi, mis annavad antud ajalooetapil parima tulemuse. Savisaare isiklikul karismal püsinud tsentraliseeritud erakond oli tugev üheksakümnendate keeruliste valikute päevil ning tagas piisava esindatuse ning toetuse kahetuhandendate alguses. Ühel viivul muutus aga liigne juhikesksus arengut pärssivaks. Orgaaniliselt Eesti poliitmaastikku kuuluva organisatsioonina väljus Keskerakond tekkinud patiseisust ja jätkab Jüri Ratase juhtimisel peaministrierakonnana, jõuna, mis omab piisavalt hoobasid vormimaks sõnad tegudeks. Jääb üle vaid kahetseda, et põlvkondade vahetus ei toimunud meil sama elegantselt ja pingevabalt, kui koalitsioonipartneri juures, kus ametis olev esimees tegi ilma probleemideta tee noorematele valla. Igatahes võtab taoline tasakaalukust ja tarkust väljendav käitumine relvad kõigilt neilt, kes seni on EKREt süüdistanud väheses demokraatias ja juhikultuses.

Poliitiline erakond, mis soovib riigi arengus kaasa rääkida, peab arvestama, et aastal 2020, ei pea organisatsiooni ülesehitus mitte üksnes näima, vaid tõepoolest ka olema võimalikult laiapõhjaline. Just siit tuleneb ka minu mure Keskerakonna edasise käekäigu pärast, olukorras, kus 22. augustil toimuvale kongressile on esitatud esimehe kandidaadina üksnes Jüri Ratas. Nii lihtsalt ei sobi! Jääda ainukeseks kandidaadiks, on ebaõiglane end demokraatliku juhina tõestanud Jüri Ratase suhtes. Isegi siis, kui pole kahtlustki, et Jüri võidab valimised, oleks väärikas, kui talle sekundeeriks mõni vastas kanditaat, ja võimekaid inimesi ju erakonnas jagub.

Mulle jääb arusaamatuks, miks ei võiks esimehe kandidaadina üles seada Mailis Repsi. Tegemist on tugeva poliitikuga, suurepärase haridusministriga, musteremaga ja lihtsalt toreda inimesega. Mailis vääriks erakonna esimehe kandidaadiks esitamist.

Meil on sisemise kultuuri ja empaatia musternäide Enn Eesmaa. Miks ei võiks ka tema kandideerida esimeheks, tuues sellega erakondlikku diskursusesse sootuks uued sügavalt inimlikud ja hoolivad jooned?

Meil on tubli töörügaja ja fantastiline administraator Mihhail Korb, keda kahjuks on viimasel ajal ebaõiglaselt rünnatud. Temagi oleks suurepärane kandidaat erakonna esimeheks.

Valimised, millest võtab osa mitu väärt kandidaati, annavad võimaluse hinnata erakonna hetkeväärtusi, seda, kuivõrd on senise esimehe uuendused meid värskendanud. Ühe kandidaadi puhul me ju lihtsalt hääletame ning see on tegevus, mis ei ärata vaimustust. Aga tahaks ju vaimustuda uue hingamise leidnud võimekast erakonnast, kuhu kuulume!

Jüri Ratase puhul on veel üks aspekt, millega võiks arvestada. Tuleva aasta sügisel valitakse Vabariigi presidenti. Sellisena, nagu presidentuur on viimastel aastatel tuksunud, pole sellel küll suuremat mõtet, kuid Jüri Ratase sugune tegija suudaks Eesti presidendi staatuse uuesti usaldusväärseks muuta. Kõlagu see pealegi spekulatsioonina, kuid kui Jüri lahkub presidendiks, oleks hea, kui erakonnas leidub neid, kes esimehe valimistel juba kandideerinuina suudavad juhtimise kiirelt üle võtta.

Keskerakonna tulevik ei sõltu enam ühest inimesest nagu see veel mitte just eriti kauges minevikus võis tunduda, ja jumal tänatud! Kuid isegi noil aegadel leidus julgeid, kes Savisaarele valimistel konkurentsi pakkusid. Kas praegu oleme siis viletsamad?

Avaldasin oma muret Jüri Ratase erakonna esimehe valimistel üksijäämise suhtes Mustamäe piirkonna juhatuses, ent erakonnakaaslased ei võtnud asja tõsiselt, vaid soovitasid mind sel juhul end ise kandidaadiks seada. Erakonna mainele mõeldes tegingi seda. Üllatav oli aga reaktsioon. Mind kahtlustati suisa erakonnale vastandumises, küsides, kes oled sina, et ennast Jürile konkurendiks upitad!

Selgitangi siinkohal, et ma pole hetkekski seadnud kahtluse alla Jüri Ratase sobivust erakonna esimeheks, küll aga tema saamist sellele üliolulisele postile pelgalt hääletamise läbi. Jüri väärib, et ta saaks esimeheks valimistel, kus edestab teisi väärikaid kandidaate. Demokraatia pole sõnakõlks, vaid käitumismall, mis tagab rahva toetuse ja usalduse. Andkem Jüri Ratasele mandaat, mis suurele poliitikule kohane! Head Keskerakonna käilakujud, kandideerige esimeheks, lisage poliitilisele leigusele vürtsi ja erakonna uuele sisule usaldusväärsust!


Vsevolod Jürgenson

Mustamäe Linnaosakogu liige

 
Eestlased Eestis