Sissejuhatuseks:

Kevadest saadik tegutseb väljaspool Eestit ilmuva eestikeelse meedia töögrupp, mis käivitati ühiskondlikus korras selle kokkukutsuja, emeriitprofessor Hain Rebase initsiatiivil.

Hr. Rebase idee sai ametliku heakskiidu Rootsi Eestlaste Liidult: “Lähenedes erinevatele väliseesti sihtgruppidele lähtudes nende vajadustest - viia läbi välis-eestlaste sotsiaalse võrgustatuse internetiseerimine.”

Lause esimene osa on minult. Olles pidanud juba siis teravamat vastuseisu osutama, küsisin tollal ja olen küsinud korduvalt-avalikult hiljem: kas ei panda liiga palju rõhku amorfseks jääma kippuvale jutule Internetist, kui tähelepanu keskmes peaks olema eksisteerivate ajalehtede müüginumbrid ja rentaablus? Kui me esimesteks muredeks ei ole korralik sisu ja raha muretsemine toimetuste tarvis, ei idane ei ajalehed ega Internet.

Aprillis Lundi Eesti Majas toimunud Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu (ÜEKN) täiskogu koosolekul anti roheline tuli grupi tegevuse jätkamisele nüüd juba kõrgemal tasandil, esialgses koosseisus Hain Rebas, Aho Rebas, Taave Vahermägi, ja Jüri Estam - seda tingimusel, et töögrupp koopteerib isikuid juurde välismaal ilmuvate eestikeelsete ajalehtede juurest ja erinevate asukohamaade eesti organisatsioonide juhtide seast. Koopteerimine jäi alguses vinduma. Nüüd on uusi inimesi kuuldavasti lisatud.

Kokkuvõte ÜEKN-u egiidi konteksti tingimustest (ootan vajaduse korral parandusi-täpsustusi) nii nagu mina neist aru saan:

1. ÜEKN annab enesele aru probleemi olemusest. Väliseesti ajalehtede edasine eksistents on ohus. On vaja mõelda moderniseerumisele. Majanduslikult ei saa vähemalt osa toimetustest jätkata kaua vanal viisil. ÜEKN peab lahendusteede otsimist ja loodetavat probleemist jagusaamist oluliseks.

2. ÜEKN ja selle liikmesorganisatsioonid on huvitatud lahenduse leidmisest, nagu lehtede lugejadki, jäävad aga äraootavale seisukohale seni kaua, kuni töö jätkub ja pilti ei ole saadud paremini fookusesse.

Rahvuskaaslaste II konverentsil toimunu kiirkokkuvõte

Väliseesti lehtedes ja mujal on juba käsitletud nõupidamist, mis toimus Rahvuskaaslaste II. konverentsi raames, vahemikus 29.09-1.10, eriti mis puutub selle väliseesti meedia aspekti.
Täie mahuga tippkohtumiseks Rahvusraamatukogus toimunut nimetada ei saa, kuna kõik asjast puudutatud ringkonnad (omanikud, toimetused, väliseesti organisatsioonid) ei olnud erinevatel põhjustel Tallinnas esindatud. Koguneti mõttevahetuseks ja teatud ulatuses töö tegemiseks, mitte suurte otsuste langetamiseks.

(Kui tahaksime väliseesti lehtede küsimuse terviklikku lahendamist, on vaja kas investoreid, kes asja lihtsalt ära lahendaksid - kuid kas meile vastuvõetaval kujul? - või ülemaailmse eesti kogukonna enamiku konsensust ning tahtejõudu, rääkimata lehtede omanike aktiivsest kaasalöömisest ja koguni nende eesotsas olekust, nagu tegelikult soovitav oleks. Nii või teisiti läheb täiendavaid investeeringuid ilmselt vaja.

Kehvaks alternatiiviks on, et asjal lastakse kulgeda vanaviisi. Omanikud, lugejad ja võibolla ka asukohamaade organisatsioonid kas päästavad mõneks ajaks oma piiratud tiraazidega lehed - iga üks oma asukohamaas eraldi, halvemal juhul lihtsalt ajutisi rahalisi plaastreid pannes, või ei võeta midagi olulist ette, ja lehed lõpetavad ilmumise. Mõni varem, teised hiljem).

Tallinnas saavutatu

Protsessi seestpoolt mitte hästi tundvate isikute seisukohalt võis tunduda, et meediagrupi töö Rahvuskaaslaste konverentsil laabus nagu vaja.

• Toimus väliseesti meedia küsimustest huvitatud organisatsioonide ja isikute diskussiooniõhtu koos ettekannetega;
• tehti ligikaudu ühe päeva ulatuses tööd kahes erinevas sektsioonis (ajalehed ja Internet);
• mõttetalgudel kristalliseerunud ettepanekud, mitu neist kobedad, esitati hiljem konverentsi suures saalis koos mitmete teiste rühmade aruannetega;
• sellele lisaks valmis ka ÜEKN meediagrupi vaheraport.

Loodan, et ka teised ajalehtede töögrupi liikmed peale minu jäid rahule tolle sektsiooni ühiselt genereeritud ettepanekutega, eriti kui arvestada ajasurve tingimusi, milles need sündisid.

Kõik oleks just nagu parimas korras. Tõesti on nii, et astuti rohkem kui üks samm edasi suhtelisest “surnud seisust”, milles väliseesti meedia end veel alles hiljuti leidis.

Kuidas Eestis elamine on mind paremaks, mitte halvemaks muutnud

Päeval pärast Rahvuskaaslaste konverentsi andsin üle lahkumisavalduse. Pärast seda enesetaandamist saatis hr. Rebas laiali temale kui tööd juhtivale isikule ebasobiva tonaalsusega kirja, ametliku ja lakoonilise teadaande asemel. Saatis selle nii mitmele inimesele, et seda võib praktiliselt avalikuks kirjaks pidada.
Tsiteerin: “Konstateerin, et Jüri (Estami) +20 aastat post-sovjetlikus ühiskonnas pole temaga heldelt ümber käinud. Ennist oli ta täitsa arvestatav kuju, igatahes gentleman.”

Andsin iseenesele vande esimesel Eestisse elama asumise päeval, et minust ei saa kunagi “omainimest” halvas mõttes, s.t. korruptanti ega sirge selgroota inimest, sest selliseid leidub meil paraku küll. Asi on hoopis vastupidine väidetule! Tänapäeva Eesti on erakordselt kiireid muutusi läbi teinud ühiskond. Tänu Eestisse elama asumisele olen uusi oskusi omandanud ettevõtluses. Eestis elamine on kasulik olnud. Olen palju praktilisi projektijuhtimise kogemusi juurde saanud tänu Eestisse kolimisele, kuigi ma ei olnud ka sinna kolides kaugeltki võhik “projektinduse” asjus.

Kohtudes 3. oktoobril, ütles Hain Rebas minu parandusettepanekute peale: “oleme liiga väike punt, et ajada asju formaalseteks”. Siia ongi koer maetud. Meie meedia töögrupil pole vaja familiaarset "ehku peale" lähenemist, vaid vastupidist. Tegemist on suure projekti, mitte väikelaste sünnipäevapeo kokkukutsumisega, ja isegi selliste puhul kasutatakse sageli märkmeid.

Meedia töögrupil on vaja selget ja otsesõnu paberile pandud tegevusplaani. Projekti nimi, põhieesmärgid, tarvilike oskustega isikkooseis, eelarve, ajaraam, verstapostid, isikute ring kellede ees vastutatakse. Projektil peab olema keegi, kes selle tellinud on, seda tahab, ja võtab vastu tekitatud lisaväärtuse - muidu on see nonsenss.
Hain Rebas ütles mulle tema poolt algatatud protsessi käigus: “ärme aega raiskame, ajame selle ruttu joonde”. See tegi mind juba tollal veidi ettevaatlikuks. Kõnesolevat protsessi ei tohiks ajada mitteformaalselt, nii et kogu skeem paikneb hr. Rebase kõrvade vahel ja kildudena saabunud e-postide lahtris, vaid professionaalselt ja avatult.
Formaliseeritud - mitte kõhutunde alusel asjaajamine - hoiaks tegelikult aega kokku ja aitaks vältida abstraktselt teoretiseerivaid jututubasid, milledes osalemisest mina ammu loobusin.

Jätkub

####



Miks ma katapulteerusin, ehk kuidas meedia töögrupp paremini sihile pääseks II

Väliseesti lehtede tuleviku ader ootab endiselt õiget-täpset seadmist
kommunikatsioonikonsultant Jüri Estam

Pärast Rahvuskaaslaste konverentsi lõppu olin seatud valiku ette. Jätkates oleksin justkui telegrafeerinud, et kõik on minu meelest sobivas korras.
Raketinduses kulus aastaid, läbi katsetuste ja eksimuste, enne kui raketid hakkasid enamasti viperusteta kosmose poole lendama. Selle kohta, kuidas inimkond jõuab sihile läbi eksimuste ja vigade korrigeerimise on hea raamat: “Success through Failure: The Paradox of Design”.

Tegelen käesolevat arvamuslugu kirjutades mitte vingumise, vaid vajaminevatele korrektiividele tähelepanu juhtimisega.

Paljud inimesed arvavad, et pritsimeheks olek ja ajakirjandusäri on valdkonnad, milledega valdav osa inimestest ilma pikemata hakkama saaks. Esimese puhul tuleb tuld veega lihtsalt pritsida, teise puhul “võta pliiats ja kirjuta”. Tegelikult on katseid läbi viidud, kus inimesed tänavalt pannakse tuletõrjujate kõrvale tuld kustutama. Koolitatud ja vilunud päästemeeskonnad annavad iga kord dramaatiliselt paremaid tulemusi.

Põllu kündmise, aga ka projektide käivitamise ja läbiviimisega on umbes samasugused lood. Juba hobuse rakmeisse panemine vajab vilunud kätt. Atra valesse suunda seades künnad naabrimehe põldu, ja mitte enda oma! Möödunud kasvuhooaja taimejäänuste paremaks katmiseks tuleb adra komplektis kasutada eelsahka või nurgalõikurit. Rippsüsteem tuleb reguleerida õigele künnisügavusele, jne. jne. Ei ole päris nii, et asud tuhatnelja lihtsalt kündma.

Adraseadmisest mitmekesi

Meeskondade formeerumine käib läbi mitme etapi, enne kui asjaosalised ütlevad "Jah, olen kaasas. Annan kolm tilka verd". Selline moodustumine üheks organismiks peab toimuma enne tegutsemise alustamist!

. 1. Orienteerumine: "miks me üldse siin oleme?"
0. 2. Vastastikkuse usalduse loomine: "kes sina oled?"
0. 3. Eesmärkide selgitamine: "mida me tegemas oleme?"
0. 4. Alles neljandas etapis - läbi "truuduse vandumise" (ülesande enese peale hea meelega võtmise) annavad meeskonnaliikmed üksteisele sisuliselt tõotuse, et nüüd paneme käed külge.
.
0. Kõik need etapid tuleb läbida, enne kui saab tegutsema hakata. Punkt 2 on eriti
0. oluline - sellest tulenevad vastastikune respekt, otsekohesus ja üksteise usaldada
0. saamine. Alles viiendas etapis algab tegevus.

Me ei ole rääkinud omavahel. Olen palunud meediagrupi sekretärilt mitmel korral algusest peale pikemat jutuajamist nelja silma all, et näha - kui ta mind juba kaasa kutsus - kas me lähenemised väliseesti meedia probleemidele võiksid sarnaneda. Kas oletused ja eeldused (antagandes, premises, assumptions) tunduvad meil samad olevat? Et arutada, kas saame asjadest enam-vähem sama moodi aru. Et arutada mida me ette võtmas oleme, ning kuidas seda teha tuleks. Tundub, et on vist ka teisi selliseid fundamentaalseid jutuajamisi, mida me töögrupp oleks pidanud praeguseks pidama, kui oleks tegutsetud loogilises järjekorras, aga mis on veel toimumata.

Lootsin, et kahe mehe jutt prof. Rebasega oleks võinud toimuda Stockholmis aasta alguses, enne REL-i koosolekut. Või enne ÜEKN täiskogu koosolekut Lundis, või siis vähemalt selle kestel. Tegelikult puutusin Hain Rebasega lõpuks esimest korda pikemalt kokku ühes toas oktoobris Tallinnas. Mõistes, et ka nüüd ei tule sellest sisulist arutelu, kas ja kuidas me koos tegutsema peaksime, teatasin lahkumisest.

E-postide kirjavahetus ei ole projektijuhtimine. Meediagrupil on olnud mitmeid e-posti kirjavahetusi, milledest ma lõpu poole tagasi tõmbusin, sest minu arust tegelikku starti ei esinenud. Minu seisukohalt on leidnud aset valestart.
See grupp - enesele väliseesti meedia probleemiga tegelemise tõsise ülesande võtnud seltskond - ei ole ainsatki korda omavahel füüsiliselt kohtunud, suur märkmeplokk seinal, et “atra seada”.

Võinuksime kasutada videokonverentse nii, nagu mööda maailma laialipaisatud ÜEKN kohtub tänapäeval Skype'i abiga, aga ma ei lihtsalt näe kuidas on võimalik töötada koos keerulise probleemi kallal ilma, et oleks vähemalt üks kord neljakesi omavahel intensiivselt samas toas kohtutud. Sellest tulenevalt ei tea ma praeguseni, rohkem kui pool aastat pärast "käivitumist", milline on selle töögrupi, millesse kuulusin, konsensuslik ja ühine nägemus. Tee mis tahad, aga meie tööprotsessid ei ole olnud adekvaatsed.

"Väikesed töögrupid ei vaja formaalsusi". Kui hr. Rebasega diskussiooniks 3. oktoobril lõpuks ühte tuppa kokku sain, koos grupi kolmanda liikme Aho Rebasega, teatati mulle, et minu mured üksteise mõtete tundma õppimise (konkreetse projekti kontekstis), tööprotsessi kujundamise jne. suhtes ei ole põhjendatud, kuna “nii väike töögrupp ei tarvitse asju nõnda formaalselt võtta”. Ja et konsensus kujuneb isekulgevalt, kumulatiivsete e-postide kaudu.

Kui küsisin, kas meil ei oleks siiski vaja lähtekohta (paberil eksisteerivat ulatuslikumat juhist ja kokkulepet selle kohta, mida me saavutada kavatseme) ja kõiki teisi projektidele omaseid planeerimisabivahendeid, vastati: "mis me nende peale aega kulutame - sellised teoreetilised asjad on pärit kaheksast-üheksast ameerika õpperaamatust, mida sa lugenud oled."

Mina aga näiteks ei ole harjunud rahasid küsima eelarvelise põhjenduseta. See kehtib igal pool Eestis.

Asi ole aga teoorias, vaid elukogemustes ja oma väärtust tuhandeid kordi tõestanud meetodeis. Tegemist ei ole teooriaga, vaid Lääneriikide ettevõtetes ja mittetulundusühinguis sügavalt juurdunud, peamiselt just nimelt Läänest tulnud ja Eestile ülimalt teretulnud töökultuuriga.

Me ei ole näiteks Rebase vendade ja Taave Vahermägiga kunagi koos arutanud: "mitut inimest läheks vaja selleks kõigeks, mida saavutada loodetakse, ja millised oleksid nende ametid"? See oleks vaid üks küsimus paljudest.
Klassikalised planeerijad oleksid ühise "ajude liigutamise" käigus hakanud praeguseks juba genereerima alternatiivseid stsenaariume ja valikuvõimalusi avalikkusele esitamiseks. Üle kõige oleksid nad omaenda tegevuste protsessi välja haudunud ja omavahel kooskõlastanud. Ma lihtsalt ei näe, et oleksime "üksteisele truudust vandunud".

Kõik see on oluline, sest et korralikult seadmata adra defekte lohistatakse pärast valestarti enesega jätkuvalt kaasa. Restarti on vaja, ja restardis pole midagi hirmsat. Uusi starte tehakse iga päev, nii jooksurajal kui ka teisal.
Või on projekti soovitud kuju kusagil kuluaarides hoopis juba välja mõeldud, kuid seda ei soovita praegu veel avalikustada? Selle tõttu ei soovita näost-näkku "üks telliskivi teise otsa" tavalist diskussiooni? Ja minu nime oli vaja äkki vaid selleks, et töögrupi muidu tagasihoidlik kogemuste pagas ajakirjandusäri valdkonnas ei näeks nii algeline välja?

Jätkub


####

Märkmed: