Pilte tehes olen selgelt kogenud: eostamiseni mälu ei ulatu, samas tunnid molberti ees võivad kella tagurpidi pöörata. Möödunu trügib piltidesse. Oled teinud mäluskitshe ja sealt inspiratsiooni saanud: piltides varjatum ja üldistatum, aga seal ta valitseb.
Lapsepõlvest. Isa lahkub meist, et minna piirikaitse rügementi. Ilma igasuguse musikaalsuseta poeg üürgab: „Enne olid akendel kasukad ja vildid, nüüd pole muud kui Hitleri pildid...“
Isa: „Ära karju! Pole siinmail kunagi saksa sallitud, aga venelast siia ei lasta.“
Läks sõtta ja sinna jäi, Võnnu all. Tema surm ja matus on raamatusse raiutud. Seda sai poeg teada alles kümnendeid hiljem.
Ja hoopis varem oli see: tuli esimese klassi jumbu õhtul koolist ning jõudis lumesajus Endla ja Koidu ristmikule. Liinibuss lähenes. Purjus mees kakerdas bussipeatuse kohal ja talvise teega olnuks ta kindlalt liikluse ohver. Peatuses seisnud mees tõmbas joobnu otse rataste eest lumehange. Vene joodik tõusis püsti ja lõi päästjat rusikaga näkku, karjudes: „Ne ljublju ja estontsa!“ (Ma ei armasta eestlast!)
Nojah, kuidas keegi. Tõesti, iial ei armasta. Keda? Vastake ise.
Igatahes 7-aastasel poisil oli asi okupantidega surmani klaar. Ei tea, kuhu vene joodik on maetud, aga minu isa on isamaa mullas.
Ja pilte ma joonistan, veidi ehk abstraktselt. Valu on ikka südames.