Andres HerkelNii stagnatsioon kui hirmuvalitsus tavatsevad end õigustada ühe argumendiga – alternatiivi ei ole. See argument on alati vale. Muidugi oleks praegu Riigikogus alternatiive lihtsam luua, kui näiteks Vabaerakonna esindus oleks suurem. Kuid eeskätt tuleb tunnistada, et alternatiivid puuduvad paljude poliitikute mõtlemises ja seda kutsehaigust tuleb ravida.
Praeguse koalitsiooni peamine probleem pole see, et peaministri nimi on Taavi Rõivas. Olukord on hullem, sest kogu poliitilise mõtlemise tava, mille pealt koalitsioon kokku pandi, on vale ning Eesti tulevikule kahjulik. Valitsus ei tulnud kokku selleks, et lahendada Eesti ees seisvaid suuri probleeme, vaid esmajoones selleks, et lunastada välja kolme partei valimislubadused. Ei soovitud muutusi, vaid pikka võimulolekut. Sellest lähtus ka nüri arusaam maksudest kui lubaduste täitmise vahendist. Aktsiise tõstes ei mõeldud majanduse käekäigule, vaid see paistis olevat kõige lihtsam vahend raha koguda.
Teiste sõnadega, Vabariigi Valitsus – meie kõigi elu mõjutav mootor – on juurelt valesti kokku pandud. Ta ei vii meid edasi, vaid pillub sihitult sädemeid. Valitsusel puudub üldse edasiviiv käik, sest koalitsiooni kolm osapoolt – Reformierakond, IRL ja sotsid – veavad igaüks eri suunas. Olukorras on kõige enam süüdi Reformierakond, kuid mulle paistab, et neil tegelikult puudub võti selle lahendamiseks. Rõivase asendamine mõne teise Reformierakonna poliitikuga ei muudaks midagi, sest põhimõttelised vead on juba varem tehtud.
Kui samal meetodil pannakse kokku mõni järgmine valitsus, siis korduvad samad hädad. Edasiminekuks peab uus valitsus moodustama meeskonna ja püstitama Eesti ees seisvad põhilised küsimused, et neile lahendust pakkuda. Peamine takistus on siin erakonnakeskne mõtlemine ja poliitikute peades valitsev ajavaade, mis kestab ühtedest valimistest järgmisteni.
Kui sellelt põhialuselt Taavi Rõivase umbusaldamise peenpõhjused kokku võtta, on paslik loetleda veel kord valitsuse peamised ebaõnnestumised ning kõik need probleemid, millega on tarvis tegeleda.
Mõtestatud maksupoliitika puudub. Aktsiisitõusud on viinud tarbimise Lätti. Majanduse ergutamise meetmeid ei ole võetud. Põllumajanduse (aga ka merenduse ja hotellimajanduse) osas puuduvad mõistlikud kaitsemeetmed sektori konkurentsis hoidmiseks naaberriikidega võrreldes. Haldusreform on taandatud tehnokraatlikuks elanike arvukusnõude seadmiseks geograafilistesse piiridesse. Võimu täiendav tsentraliseerimine hoogustab ääremaastumist ning püüab põlistada võimuerakondade positsioone. Riigiettevõtete parteilist juhtimist pole lõpetatud ja parvlaevanduse korraldamisega ei tulda endiselt toime.
Samas ei tegeleta suurte lahendust nõudvate probleemidega. Arvestades rahvastiku vananemist ja töökäte vähenemist on hädas nii pensionisüsteem kui ka tervishoiu rahastamine. Maksupoliitika peab olema majanduse hoogustaja, mitte riigieelarve täitmise vahend. Meil on kõrged tööjõumaksud, mis teeb keeruliseks rikkaks saamise, aga varamakse meil peaaegu ei ole. Mööname, et maksustruktuuri jõuline muutmine võib tekitada vastuseisu, kuid poliitikuil peab olema julgust tegeleda valusate probleemidega, mida edasi lükata ei saa.
Allikas: autori võrgupäevik, 3. november 2016
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Mati Pungas19 Nov 2016 05:57
Kas „juhus, kui ...chance“?
Moto: ...nõustun arvamusega, et - „oleme sõnausku..., mitte telepildiusku!“
Meenub lennukireis Stockholm Arlanda – Tallinn vene okupatsiooni lõpul 1990. aastal.
Lennukis olid esimesed istmed kokpiti taga vastastikupaigutusega nagu bridzi-laua puhul,
kus ümarnurkadega väike laud oli neljaselt-vastastikku-istujate vahel.
Põgusalt tutvustades olid osalisteks: – väliseestlane hr. Peeter Mehisto kui mitmekülgne ajakirjanik, hiljem EV haridusministri nõunik ja „keelekümbluse meetodi maaletooja“, ka lisaks hilisem Londoni ülikooli teadur; - hr.Enno Selirand /lahkus kahjuks äsja 65.aastaselt – 2015.a / kui tunnustatud „ERR ööraadio ja telefoni-psühhoturvateenistuse suitsiidiennetus-psühholoog“; - Rootsis professorina töötanud väliseestlasest vanahärra, kes oli külastamas oma Eesti sugulasi; ja - mina, paljude Eesti uute tööstusettevõtete ja kultuuriehituste rajamises osaleja ning kui tööstusinnovatsiooni-konsultant, kes oli seekord kutsutuna väisamas esimest korda Rootsi tööstusmessi ning külastanud mõnedel päevadel Stockholmi firmasid.
Vestlus oli elav, kusjuures arutasime vabalt piiranguteta kõikki maailma asju. Lennu lõpul laususin, et – „vaat kui huvitav, et nii erilised fantastilise mõttemaailmaga erineva taustaga mehed sattusid lennul kodusesse Tallinna - „ühise laua taha tunnikeseks süvavestlusse...!“, mille peale - ...eakas professor lisas sügavmõtteliselt: „See ei olnudki juhuslik..., see pidigi nii olema!“ Ja „selliseid süvajutuajamisi“ on olnud hiljem ja ka hiljuti … mitmeid.
Huvitav on meenutus varasemast sügavast vene okupatsiooniajast, kui 1975.aastal tollase USA President Gerald R. Ford`i „külma sõja sula ajal“ - korraldas USA Suursaatkond Moskva ja Leningradi /nüüd -St.Petersburg / näitusteväljakul põhjaliku väljapaneku messil „Elamuehitus ja kodutehnika USA-s“, milline toimus neljal jahedal talvisel päeval köitegapiiratud pargiteede kaudu kontrollitava piiratud külastusvõimalustega saalides, mil ma olin mitmesajapealises järjekorras kolm tundi; - pärast näituse külastust oli köitepiirangus ka „putka-lavka“, kus kõigile pakuti tasuta 200-gr.-klaasiga vodkat ja kaks kuuma keedetud sardelli leivaviiluga, mis oli kui nn „vene k.-butterbrod bez maslo“, kus seejärel – teenindaja lisas poliitilise kommentaari, et „nüüd unustage kohe ära, mida nägite siin USA propagandana...!“
Tegelikult oli see messikülastuse mõju tõhusalt pikaajaline ning veenas osalevate vene tööliste ja inseneride mõttemaailma, kus mõisteti – kuidas võrdlevalt „on nõukogudesüsteemis kodu ning olme absurdsuse tipus...“; seega korraldatud messi sotsiaalmõju oli tohutu!
See mess oli ülihästi läbimõeldud sotsiaalpoliitilise sisuga, millest räägiti Venes omavahel kuude ja aastate jooksul, sest N.Liidus oli algamas linnalähedaste 12-20m2-ste „datša`de“-aiamajakeste buum; /...muide, - sellest sotsiaalbuumist koorus ka välja St. Petersburgi-lähedane „datša`de-kooperatiiv – Ozero“, millistes oludes kasvas üles – „nüüdne Vene diktaator V. Putin koos oma praeguse ’demokraatiavastase valitsuse’-Kremli-parketikõlbuliku sõpruskonnaga...!“/
Kas sellele 1975.a-näitusele järgnev „datša`kooperatiivide“-areng Venes oli „juhus“ või „algatatud suunatud võimalus...vaba mõtte arenguks vabas „datša`de“-miljöös?“ , et ... tekkiks „vaba 1990ndate aastate Jeltsin`i periood“? Mõelgem tõsiselt selle üle...!
P.S. Aga kus ja millal oli „juhus või šanss... , et lähiminevikus idanes Kremli-ladvikus vene batukhaanliku julmuse-alge tõus“(?); niiet on tekkinud praegune olukord, kus - Venemaal nüüd „peale Venemaa President B.Jeltsin`i kümnendit“ , - on 21. sajandi algul välja kujunenud „vene büzantslike valede ja infoisolatsiooni eskalatsioon, korruptsiooni süvenemine ning kestab riikliku agressiooni ja anastamiseperioodi jätkumine Georgias alates 2008.a, Ukrainas 2014.aastast ning Aleppo linnaelanike hävitamine Süürias 2015-2016.a ...“?; - kõiges selles pole küll „...1975.aastal toimunud USA elamumess süüdi...“.
Kuhu on kadunud vaba vene intelligents, „vaba vene rahva hääl, ...nagu oli 1970-ndatel - Vladimir Võsotski“…?
P.S.Me peame olema reaalsuses väga tähelepanelikud - „juhuste“ suhtes.
Lugupidamisega,
Mati Pungas, Tallinn, 19. november 2016.a
Loe kõiki kommentaare (1)