Andres Herkel
Nii stagnatsioon kui hirmuvalitsus tavatsevad end õigustada ühe argumendiga – alternatiivi ei ole. See argument on alati vale. Muidugi oleks praegu Riigikogus alternatiive lihtsam luua, kui näiteks Vabaerakonna esindus oleks suurem. Kuid eeskätt tuleb tunnistada, et alternatiivid puuduvad paljude poliitikute mõtlemises ja seda kutsehaigust tuleb ravida.

Praeguse koalitsiooni peamine probleem pole see, et peaministri nimi on Taavi Rõivas. Olukord on hullem, sest kogu poliitilise mõtlemise tava, mille pealt koalitsioon kokku pandi, on vale ning Eesti tulevikule kahjulik. Valitsus ei tulnud kokku selleks, et lahendada Eesti ees seisvaid suuri probleeme, vaid esmajoones selleks, et lunastada välja kolme partei valimislubadused. Ei soovitud muutusi, vaid pikka võimulolekut. Sellest lähtus ka nüri arusaam maksudest kui lubaduste täitmise vahendist. Aktsiise tõstes ei mõeldud majanduse käekäigule, vaid see paistis olevat kõige lihtsam vahend raha koguda.

Teiste sõnadega, Vabariigi Valitsus – meie kõigi elu mõjutav mootor – on juurelt valesti kokku pandud. Ta ei vii meid edasi, vaid pillub sihitult sädemeid. Valitsusel puudub üldse edasiviiv käik, sest koalitsiooni kolm osapoolt – Reformierakond, IRL ja sotsid – veavad igaüks eri suunas. Olukorras on kõige enam süüdi Reformierakond, kuid mulle paistab, et neil tegelikult puudub võti selle lahendamiseks. Rõivase asendamine mõne teise Reformierakonna poliitikuga ei muudaks midagi, sest põhimõttelised vead on juba varem tehtud.

Kui samal meetodil pannakse kokku mõni järgmine valitsus, siis korduvad samad hädad. Edasiminekuks peab uus valitsus moodustama meeskonna ja püstitama Eesti ees seisvad põhilised küsimused, et neile lahendust pakkuda. Peamine takistus on siin erakonnakeskne mõtlemine ja poliitikute peades valitsev ajavaade, mis kestab ühtedest valimistest järgmisteni.

Kui sellelt põhialuselt Taavi Rõivase umbusaldamise peenpõhjused kokku võtta, on paslik loetleda veel kord valitsuse peamised ebaõnnestumised ning kõik need probleemid, millega on tarvis tegeleda.

Mõtestatud maksupoliitika puudub. Aktsiisitõusud on viinud tarbimise Lätti. Majanduse ergutamise meetmeid ei ole võetud. Põllumajanduse (aga ka merenduse ja hotellimajanduse) osas puuduvad mõistlikud kaitsemeetmed sektori konkurentsis hoidmiseks naaberriikidega võrreldes. Haldusreform on taandatud tehnokraatlikuks elanike arvukusnõude seadmiseks geograafilistesse piiridesse. Võimu täiendav tsentraliseerimine hoogustab ääremaastumist ning püüab põlistada võimuerakondade positsioone. Riigiettevõtete parteilist juhtimist pole lõpetatud ja parvlaevanduse korraldamisega ei tulda endiselt toime.

Samas ei tegeleta suurte lahendust nõudvate probleemidega. Arvestades rahvastiku vananemist ja töökäte vähenemist on hädas nii pensionisüsteem kui ka tervishoiu rahastamine. Maksupoliitika peab olema majanduse hoogustaja, mitte riigieelarve täitmise vahend. Meil on kõrged tööjõumaksud, mis teeb keeruliseks rikkaks saamise, aga varamakse meil peaaegu ei ole. Mööname, et maksustruktuuri jõuline muutmine võib tekitada vastuseisu, kuid poliitikuil peab olema julgust tegeleda valusate probleemidega, mida edasi lükata ei saa.

Allikas: autori võrgupäevik, 3. november 2016

Märkmed: