Eile saime me teada, et Eesti poliitikat püütakse rahastada Venemaalt. Aga kas meile on teada ka see, millised maad veel on osa võtnud Eesti poliitika rahastamisest. Mitmed poliitikud on välja öelnud, et Euroopast ja muudest maadest rahasaamine ei ole taunitav, kuna nad on meie liitlased, Venemaa osas on vastupidine olukord. Aga kas on vahet selles, et rahaandev riik on liitlane või mitte?
Raha ei anta ilusate silmade eest, vaid sellega ostetakse mõjuvõimu ning seepärast ei ole vahet, kust see raha tuleb. Tulemus on Eesti riigile üheselt negatiivne: rahasaanud pool on kohustatud osutama vastuteene või vähemalt võib eeldada, et seda oodatakse. Seega tuleb KAPO-l luubi alla võtta kõik erakonnad, kes on saanud raha välisriikidest olenemata nn liitlasstaatusest.
See aga on kõik tagajärg. Selle asemel, et otsida süüdlasi, tuleks täna küsida, mis põhjusel Savisaar seda teed läks. Ilmselge on see, et Keskerakonna rahakott valimisreklaami kohapealt on õhem kui tänastel valitsuserakondadel. Kui natukenegi olla kursis erakondade rahastamisskeemidega, siis on avalik saladus, et suuremad summad erakondade kassadesse ei tule mitte tavalistest annetustest, vaid saabuvad sinna hämaraid teid pidi. Nii on pumba juures olijatel kerge igasugustel hangetel osalejatel lasta sisse kirjutada natuke õhku, mis hiljem annetusena leiab tee erakonna kassasse.
Sagedased on juhtumid, kus võimu vahetuse järel hakatakse teenuseid tellima nn omameeste firmadelt, kusjuures toodete/teenuste hind tõuseb oluliselt. Ja ei saagi midagi ette heita, kuna JOKK põhjendusi võib alati leida ning see, et hiljem mõni sarnase firma juhtfiguur annetuse teeb võimulolevale erakonnale, ei puutu asjasse. Näiteks täiesti huvitav oleks teada palju Vabadussamba ehitamisega sellisel kombel raha ümber kanditi?
Praktiliselt on võimu juures oleval erakonnal iga suurema projektiga võimalik endale raha teenida, mis lõppkokkuvõttes loob olukorra, kus ühel erakonnal on tohutu reklaamieelis teiste erakondade ees, rääkimata kahjust, mida selline tegutsemine riigi rahakotile teeb.
Lahendus oleks väga lihtne: kehtestame erakondadele reklaamilimiidi näiteks 2 milj. krooni ulatuses aastas. Määrame ära reklaamikanalid ja kooskõlastame avalikult hinnad ning paneme kehtima soolased trahvid neile, kes antud tingimustest kinni ei pea. Kõik.
Valijatel ei ole vaja hämara raha eest tehtavat ajupesu, vaid valijaid huvitab sisuline külg. Palun üllitage artikleid, vaielge, tõestage oma paremust läbi asjalike ideede ja kaitske neid meedias; tooge välja, millega olete hakkama saanud - kõik see ongi parim reklaam ühele erakonnale. Sellise reklaami puhul ei ole vaja paigaldada laimumaigulisi plakateid ega enda klantspilte, ammugi ei maksa selline reklaam raha.
Elu Eestis ei muutu enne kui me seda ise ei soovi. Siintoodud lihtsa lahendusega oleksid olemata tänased rahastamisskandaalid ja riigi rahakotitühjendamised, kuna vajadus sellise suuremastaapse raha järele puuduks.
