Jaak Valge -
4. märts 2020
Ajaloolane ja riigikogu liige Jaak Valge 26. novembril 2019 Konservatiivsel Konverentsil, Tallinnas, Õpetajate Majas. Foto: Objektiiv
Kremlile pole sedavõrd oluline uus piirileping ja tema poolt okupeeritud alade jäämine Venemaa koosseisu, vaid just Tartu rahulepingu ja Eesti õigusliku järjepidevuse küsimärgistamine. Meile on Tartu rahulepingule tuginev õiguslik järjepidevus aga riikluse nurgakivi, kirjutab ajaloolane ja riigikogu liige Jaak Valge.
https://objektiiv.ee/miks-on-m...
18. veebruari saates “Olukorrast riigis” esitas ajakirjanik Andrus Karnau rea väiteid Tartu rahulepingu järgse piiri faktilise ennistamise vastu. Tarvidust söekat ajakirjanikku spetsiaalselt faktikontrollida pole põhjust, küll aga annab põhjuse teema käsitluseks asjaolu, et Karnau poolt esitatud argumendid on laialt levinud.
Küsimuse all on Narvataguse kolm valda koos Jaanilinnaga ning Petserimaa kümme valda (neist neli osaliselt) koos Petseri linnaga, kokku ca 2200 ruutkilomeetrit.
Karnau väitis, et need alad pole kunagi Eestile kuulunud. See ei pea paika. Need alad eraldati 1945-1946. aastal okupeeritud Eesti Vabariigi territooriumil moodustatud Eesti NSVst ja liideti Vene NFSVga. Praegune kontrolljoon on Eesti NSV, mitte Eesti Vabariigi piir. Niikaua, kui ei ole sõlmitud uut piirilepingut Eesti ja Venemaa vahel, kehtib eelmine, st Tartu rahulepingus sätestatud piir. Seega kuuluvad need alad praegugi Eestile, ent on Venemaa poolt okupeeritud.
Küll aga on iseenesest huvitav alaküsimus, mida minult on korduvalt küsitud – kas need alad kuulusid eestlaste asualasse või sai Eesti riik sai need alad omal ajal nö vallutusena?
Tõenäoliselt oli terve Narva jõe, Peipsi ja Pihkva järve taguse ja sealt ka lõuna poole jääva territooriumi näol tegemist eestlaste esivanemate asualaga, mille järk-järguline slaviseerimine algas 9. sajandil, ent kus eesti külasid püsis saarekestena veel sajandeid hiljem. 16.-17. sajandist algas aga neile aladele uus eestlaste väljaränne, mis 1860. aastatest muutus massiliseks. 1917. aastaks võis eestlaste osatähtsus näiteks Peipsi taga Oudovamaal ulatuda veerandini kogu elanikkonnast.
Need eesti ja setu külad ei paiknenud aga kompaktselt ning kõnealuste territooriumide – segaasustusega Narvataguse (Eesti Ingeri) ning Petserimaa – arvamine Eesti Vabariigi koosseisu tõi kaasa ka samas paiknenud vene elanikkonda. Teisalt jäi aga Venemaa koosseisu palju Peipsitaguseid eesti külasid. 1918. aasta Eesti iseseisvusmanifestis kõigile Eestimaa rahvastele deklareeriti, et Eesti-Vene piiri lõplik kindlaksmääramine peaks sündima rahvahääletuse teel. 1919. aasta sügisel taotlesid Eestiga ühendamist ka paljud Jamburgi, Luuga ja Oudova maakonna elanikud, ent nende soov ei teostunud.
Kõrvalepõikena märkigem, et kui Tartu ülikooli kuueliikmeline teadlaste ekspeditsioon 1943. aastal kaugel Peipsi taga uurimisreisil eestlaste asualasid kaardistamas käis, tuli neil Ljadõ rajoonis punapartisanidega võidelda. Selle käigus võeti ka kaks punaarmeelast vangi, mis ilmselgelt ei saanud toimuda ilma kohalike eestlaste või eestimeelsete elanike abita.
Niisiis – ehkki Eesti piirinõudmine Tartu rahuläbirääkimistel lähtus sõjalis-strateegilistest kaalutlustest, polnud nende territooriumide Eestile jäämine ka etnograafilisest aspektist lähtudes mitte vallutus, vaid pigem poolte vahel sündinud kompromiss.
Edasi väitis Karnau, et nende alade tagasisaamisega tuleks meile 60-70 tuhat venekeelset inimest, kellele tuleb anda Eesti kodakondsus, vene keel tuleb muuta teiseks riigikeeleks, ning see raha hulk, et neid kahte piirkonda järele aidata, on nii üüratu, et sinna lähevad kõik Eesti riigieelarve vabad vahendid.
Kõigepealt pole neid elanikke 60-70 tuhat, vaid Venemaa rahvaloenduse põhjal ca 30 tuhat, neist pisut alla 20 tuhande Petserimaal ja pisut üle 10 tuhande Narvatagusel Eesti territooriumil. Mingit teist riigikeelt nendega kaasa ei tuleks, järeleaitamise summad ei oleks ülemäära suured. Karnau suust on sellekohast kurtmist aga veider kuulda, kuna ta on päris võõraste inimeste asumist Eestisse igati toetanud. Need inimesed tuleks aga koos territooriumiga ja pealegi võib nende seas viie tuhande ümber või rohkem olla Eesti kodanike õigusjärglasi.
Ning lõpuks küsis Karnau – kas see on siis Eesti, mida me nüüd tahame? Siin on vastus küll selge – jah, tõepoolest sellist Eestit oleme me tahtnud. Eesti on seesama riik, mis vastavalt meie rahvahääletusel vastu võetud põhiseaduse preambulile on loodud 1918. aasta 24. veebruaril.
Siit tõukubki kõige olulisem põhjus, miks meile on oluline Tartu rahulepingu järgne piir. Nimelt püüab Venemaa seada kahtluse alla meie õiguslikku järjepidevust. Tuletan meelde, et 18. mail 2005 kirjutati Moskvas alla piirileping, mis tuli kehtivaks saamiseks ratifitseerida Riigikogus, siis lisas Riigikogu sellele preambuli, kus mainiti Tartu rahu. Deklareerides, et piirileping ei mõjuta ülejäänud Tartu rahulepingut ega määra piirilepingutega mitteseotud kahepoolsete küsimuste käsitlemist. Seepeale loobus Kreml aga piirileppest.
Niisiis pole kahtlust, et Kremlile pole sedavõrd oluline uus piirileping ja tema poolt okupeeritud alade jäämine Venemaa koosseisu, vaid just Tartu rahulepingu ja Eesti õigusliku järjepidevuse küsimärgistamine. Venemaa oma eesmärki enam ei varja.
Meile on Tartu rahulepingule tuginev õiguslik järjepidevus aga riikluse nurgakivi. Tõsi, kõne all olevate alade rahvuslik koosseis on muutunud ning kui kunagi uue piirilepinguga nende territooriumide kuuluvus teemaks peaks tulema, peab loomulikult arvestama seal praegu elavate inimeste tahtega.
Kuid piiriläbirääkimiste eelduseks peab olema Tartu rahulepingu tunnustamine Venemaa poolt. Seni pole Eestil vähimatki põhjust anda oma territooriumidest loobumise näol Venemaale argumenti Tartu rahulepingu küsimärgistamiseks. Norral polnud Venemaaga piirilepingut ligi 40 aastat, Jaapanil pole praegugi. Pole meilgi kiiret, ootame Venemaa pakkumise ära. Mõttetu järeleandmine juba enne läbirääkimisi provotseerib vaid uusi nõudmisi esitama, põhimõttekindlus tekitab aga lõppkokkuvõttes respekti, seda ka Venemaa puhul.
Lõpetuseks märkigem, et need alad moodustavad ca 5% Eesti, aga vaid 0,01% Venemaa territooriumist. Minu Peterburis elav venelasest tuttav märkis, et temale küll meeldiks, kui ka tegelikult piir Peterburile lähem oleks – tal lühem maa Eestisse puhkama tulla!
