toimetas: Ragnar Teeveer
www.delfi ee Rahva Hääl
Tallinki tiiburlaev
Foto: Ardo Kaljuvee
Eestis, kus üritatakse olla võimalikult ideaalsed ja ilusad, kiputakse pidama neid, kes välismaal töötavad nagu mingiteks teisejärgulisteks inimesteks. Olgu selleks siis "kalkunikitkujad Iirimaal", "Soome ehitajad" või "farmitöölised Austraalias" - kõik nad oleks nagu mingi halva märgi külge saanud, et nad ei saa omal maal hakkama.
Just see, et inimesed ei saa hakkama, on kõige kummalisem väide, mida kuulda võib. Selle väite põhjal jääb mulje, nagu peaks Eestis iga palgaga hakkama saama. Või et maakohtades on piisavalt tööd. Ei ole ju! Need, kes väidavad, et Eestist lahkuvad ainult ebaõnnestujad, ei saa aga ennast ise kindlasti võitjateks pidada.
Pigem on välismaale minejad ettevõtlikud inimesed, sest võõras keskkonnas tööd leida, keel selgeks õppida ning siis elada ja töötada nõuab piisavalt initsiatiivi ja nutikust. Mõelgem, kui suur on see inimpotentsiaal, mis siit lahkub.
Tihtilugu hakatakse lahkujaid üldistama nende järgi, kes siit põgenevad politsei või võlgade eest. Võib ju öelda, et on kahte tüüpi lahkujaid: on need, kes põgenevad politsei eest ja need, kes otsivad endale ja oma lähedastele paremat elu.
Välismaal on väga raske saada juhtivtöötajaks, kuid Eestis see nii keeruline pole. Keskastmejuht Eestis keskmise suurusega firmas teenib vähem kui miinimumpalka saav lääneriigi lihttööline. Ka töökoormus on erinev. Tihtilugu tekitab keskastmejuhi koht rohkem vaimset pinget, kuid lihttöölisel on enamjaolt ainult füüsiline pinge. Stressitaseme järgi on selline lihttöölise töökoht mugavam valik neile, kes elus karjäärialast eneseteostust ei otsi.
Kas Eestis ongi ainult võitjad ja kaotajad, must ja valge, pikk ja lühike? Sest aastate jooksul on jäänud mulje, et "kaotajad" on kõik välismaale jalust ära rännanud ning avalik arvamus põhineb stamparusaamadel.