Ma tahaks vahel oma silmaga kaeda, mida nad seal hinternetis minu kohta ütlevad, siis teab vasta äsada. Ärmani jutu järgi oli keski mineva nädali kurt, et Karla ja kompanii akkavad vanaks jääma ja on kibestund, et temal suurem muruniiduk. No kuule, kompanii kohta ma ei tea miskit lausuda, seda mul pole kunagi old, olin sõja aegu kroonus arilik pindevillem. Ise ma olin vana juba siis, kui seda kalendrisaba liputama akkasin. Ei ma ole vist vahepeal palju nooremaks läind ühti, aga nupp mul ikke veel veikselt nokib. Muruniidukit mul siin kortelis kah vaja ei lähe. Kui lähekski, mis mul seal kibestuda. Ega me pulmas pole, et aina „kibe“ karjume. Suurem teeb ainult rohkem kõrinat, ega ta ussaeda siledamaks ei lükka kui pisike.
Mul on ea meel, et eestlane jääb eestlaseks igas ilmanurgas. Aga natuke teeb tuska kah, sest ega kõik eestlase omadused ead ei ole. Kuskilt ei leia nisukest mütsi vai küintest kübarat, kuhu alla kõik eestlased ilusti ära mahuks. Ikke peab kaks mütsi olema, kel kaabu, kel soni, aga igal oma. Nelikümmend aastat prooviti Torontus kahte seitungit kokku panna, aga kudagi ei saand. Mõlemad kiratsesid, aga jonn oli üksmeelest üle. No siis viimaks üks mees tüdis sest jandist ära ja pani korra majja. Natuke aega oli peris ilus, aga siis tegid nooremad selle hinternetilehe ja nüid on neid kah kaks tükki, ei tea, kumba lugeda.
Ärman jälle kaebas, et neid lugemiseteaatrisi on nüid kah jusku kaks tükki. See viimane lugu papast, kes käis pordellist mammat otsimas, olevat old eraprojekt, tilulilu olla ainult toetand. Vat mis välja tuleb! Reklaami tegid küll tilulilu nime all. Ärman oli kehevil, et ei tea, kas tema saabki enam teaatert teha, ei tea ju, kellega koos lavale satud.
Ei tea, kas poiss sai aru vai ei saand, aga mina talle paremat nõu anda ei mõista. Ei mõista teistele kah anda. Kui nad mind ültse kuulevad. Küll kuulevad, aga võiksid kuulata kah.