Ameerika on majanduslikult maailma edukaim riik, kuna seal on turumajandus kõige efektiivsemalt rakendatud ja valitsuse vahelesegav sekkumine sellesse on suhteliselt tagasihoidlik. See on taganud väga kõrge elustandardi ameeriklastele ja viinud olukorrani, kus Ameerika koos teiste arenenud riikidega tarbivad enamuse maailmas olevaid resursse.
Turumajandust vihatakse ka Ameerikas ja teistes arenenud maades. Näiteks Kanadas, kus on avaliku sektori, s.o. riigi, provintsi ja linnade valitsuste teenistujatel tugevad ametiühingud, levitavad nende ametiühingute juhid eraettevõtluse vastaseid ideid. Need kajastuvad kahjuks ka paljude ülikooliprofessorite juures.
See on paraku tõsiasi, et eraettevõtlus on üksikisiku tasandil brutaalne. Kui ettevõte kaotab raha või läheb pankrotti, kaotavad teenistujad oma töökoha. Eraettevõtte teenistuja palka ei maksa mitte ettevõte, kes on vahemeheks, vaid palga maksab ikkagi ettevõtte toodete või teenuste tarbija. Kui neid enam kas halva kvaliteedi või liiga kõrgete hindade tõttu ei osteta, siis pole ettevõttel enam sissetulekut ja kaob ka võime teenistujatele palka maksta. See seab sisse distsipliini, mis ei luba lohakusel ega asjatul ajaviitmisel kaua püsida.
See distsipliin puudub aga avaliku sektori töötajatel. Nendele on maksumaksja tasku see põhjatu rahaauk, kust alati saab raha juurde, kui seda vaja on. Seda näitab pidevalt kasvav tulumaksukoormus, mis on aset leidnud arenenud maades viimastel aastakümnetel.
Mitmesugused uurimused on näidanud, et avalikus sektoris tippjuhid ja osa spetsialiste töötavad sama produktiivselt kui erasektoris, kuna aga ülejaanud töötavad umbes poole koormusega. On tihti olnud kuulda raadios avaliku sektori töötajate sõnavõtte, et kui nad terve koormusega töötaks, siis nende ametiühingu õde või vend kaotaks oma töökoha ja seda tema lojaalsus mitte ei luba.
Enamik vähearenenud riike on diktatuurid. Diktatuurid, olgu siis ka kõige leebemad, püsivad võimul ikkagi teatud surve abil, kus elanikke represseeritakse. Selleks surveaparaadiks on vaja riigi ressursse, mida muidu võiks kasutada eraettevõtluseks, mis on peamine majandusliku rikkuse looja. Kui veel diktatuurile lisada usk, mis näiteks piirab ühe ühiskonnakihi, kas naiste või alama klassi juhtivalt osalemise majanduses, siis on sellega välja lülitatud suur ettevõtlikkuse ja ajupotentsiaal, mis muidu osaleks riigi rikkuse tõstmisel.
Sageli on diktaatoritel vaja tugevat sõjaväge ja palju relvi, et püsida võimul või kaitsta end naaberdiktaatori vallutuste eest. Paljud diktaatorid maailmas on vasakpoolse maailmavaatega, mis on eraettevõtlusele vaenulik ja sellega hoiavad oma alamaid vaesuses.
Kas see on siis ameeriklaste ja turumajanduse süü, et sääraste olude tõttu on maailmas majanduslikult vähearenenud riigid? On ju päris inimlik, et nähes Ameerika elustandardit tekib kadedus. Diktaatorid on osavad seda ära kasutama selleks, et oma allasurutud elanikkonna viha endalt Ameerika ja arenenud maailma peale suunata.
Tuntud rahvusvaheline majandusteadlane Joseph Schumpeter on väga tabavalt ütelnud: "Kapitalismi eest seismine ei ole mitte kerge. See nõuab tavalistelt inimestelt teadmisi ja analüüsivõimet, mis ei ole mitte nende võimete piirides."
See seletab ka tabavalt ära, miks inimesed nagu Maude Barlow Kanadas ja tema mõttekaaslased nii siin kui ka mujal maailmas võivad segamatult levitada kapitalismivastast propagandat, mis on rajatud kas tõestmata faktidele, pooltõdedele või lausa valedele ning mis leiab omale suurel arvul jüngreid teadmatuse tõttu.
Nõukogude Liidu kokkuvarisemine ja see, et kommunistlik Hiina kommunistliku doktriini vastaselt tasapisi liigub turumajanduse poole, peaks ju ometi neile, kes vähegi erapooletult maailma hilist ja praegust majanduslikku ajalugu jälgivad, olema küllaldaseks tõendiks, et demokraatia ja turumajandus omavahelises koostöös on inimkonna ajaloos kõige efektiivsem süsteem rikkuse loomiseks ja maailmas vaesuse kaotamiseks.
TARVO TOOMES
Miks vihatakse Ameerikat ja turumajandust?
Arvamus
TRENDING
