Kuigi valitsus räägib vaid ca 30 000 lahkunust, töötab ainuüksi Soomes ca 60 000 eestlast, kellest üle veerandi ei kavatse naasta. Kui 2008. aastal maksti sotsiaalmaksu 658 000 töötaja eest, siis täna on neid ligi saja tuhande võrra vähem. Olukord on enam kui tõsine.
Presidenti teema ei näi aga huvitavat. Igatahes ei pühendanud ta sellele EV aastapäevakõnes sõnagi. Tema kõne kokkuvõte mahub lausesse: Eestis on hea elada, elu on kui metsmaasikas. Samavõrra vähe näib olukorrast hoolivat ka valitsus, kelle retoorika eduloost püsib muutumatuna ning kes järjekindlalt on aidanud otseste ja kaudsete maksude tõstmisega kaasa väljarände süvenemisele. Hoogu anti lisaks kohustuse võtmisega panustada läbi ESM-i meist rikkamate riikide heaolusse ning elektrituru „avamise“ ja järjekordsete ülekandetasude tõstmisega.
Tõsi, Eesti pole enam kaugeltki see, mis kakskümmend aastat tagasi. Oleme tublisti arenenud ja meil on edukaid ettevõtteid, kuid küsimust tuleb vaadelda laiemas perspektiivis. Kui lahkuvad inimesed, likvideerub riik. Kui lahkujad asenduvad immigrantidega, likvideerub Eesti riik, kultuur ja rahvus ikkagi. See on äärmiselt oluline teema, mida ei ole võimalik surnuks vaikida.
Kas see, et majandus on valdavalt väliskapitali käes, kes kasumi maksuvabalt välja viib, suurendab riigi jõukust? Kus on töökohad ja investeeringud, mida euro pidid looma? Kas see, et valitsussektori võlad on täna veel Euroopa väiksemate, kuid kodanike omad suurimate seas ja meist vaesemad on eurotsoonis vaid slovakid, lubab elu-olu maasikaks nimetada. Kas see on edulugu, et paljudes maapiirkondades on elu ja ka riigi kohalolek (politsei ja päästeamet, tervisehoiuteenused jne) hääbunud; 45 000 last nälgivad; palgad on eurotsooni väikseimad, hinnatõus aga suurim; sotsiaaltagatised ebapiisavad; sündivus negatiivne; tööpuudus ja väljaränne kasvavad taas?
Loetletud nähtusi võib nimetada riigi edukuse indikaatoriteks. Seda nii majanduslikus, sotsiaalses, demograafilises kui ka poliitilises mõttes. Kui toimuv ei ole rahvastikukriis ja katastroof, mis ohustab meie kestvust nii rahvuse kui riigina, siis kui suur peab olema rahvastikukadu kriisi tuvastamiseks ja tõhusate vastumeetmete rakendamiseks?
Eesti riigi eesmärk ja põhiülesanne on sätestatud Põhiseaduse preambulas. Selleks on eesti rahva kui natsiooni, keele, kultuuri ja suveräänsuse säilimine. Selle ülesande täitmise kohustus on Põhiseadusega seatud kõikidele avalikele institutsioonidele. Riigi edukust saab hinnata vaid aspektist, kuidas ja mil määral seda eesmärki teostatakse, kõik ülejäänu tuleb siduda sellega. Paraku ei näita indikaatorid eesmärgi täitmist – vastupidi, eesti rahva säilimine on juba samamoodi ohustatud, kui vene okupatsiooni ajal ja suveräänsus sulab kevadise lumena iga otsustusõiguse loovutamisega Brüsselile.
Kuid kas peab üldse midagi ette võtma, arvab riigi juhtkond. Las lähevad, igaühel on vabadus valida. Riigi taandumist suurest osast Eestist kirjeldatakse paratamatusena. Põhiseaduse sätted on justkui tühjad sõnad, mida põhiseaduskomisjoni esimehe Rait Maruste meelest tulekski alailma muuta. Ka erinevatele teabenõuetele antud vastustes pole president, riigikohus ega õiguskantsler suutnud tuvastada ilmselgeid põhiseaduslikkuse rikkumisi riigi põhiülesande, rahvuse ja suveräänsuse säilimise, täitmise üle.
Majandusest rääkides soovitatakse meil võrrelda Eestit postsovetlike riikidega. Paraku on vahe nendega viimastel aastatel oluliselt vähenenud. Isegi Läti on ilma eurota jõudnud juba EL majanduskasvu esirinda, kuigi läbielatud kriisi tõttu ei saa nende lähteandmeid üks-ühele Eestiga võrrelda. Tegelikult tuleks võrrelda olukorda sellega, kuhu jõudis kahekümne aastaga peale II Maailmasõda purukspommitatud ja paljaksrüüstatud Saksamaa. Ja kuhu on jõudnud sama ajaga Eesti. Vahe on mäekõrgune. Öeldakse, et Saksamaa sai Marshalli abi. Õige. Kuid ka Eesti on saanud Euroopa Liidult märkimisväärset toetust. Erinevus on selles, et kui Saksamaal suunati abi otseselt majanduse ülestöötamisse, siis meie abirahad on läinud EL poolt sätestatud tingimustel suuresti mujale – auru ja vilesse, püsikulusid tekitavasse ja tihtipeale mõttetusse „betooni“, kaheldava väärtusega pehmetesse programmidesse ja mujale. Mitte eeskätt Eesti majanduse ja konkurentsivõime tõstmisesse.
Väljarände ja tööpuuduse vastu ei aita aga miski muu kui reaalne majanduskasv. Senikaua kasutab Euroopa Eestit doonor-riigina odava ja kvalifitseeritud tööjõu saamiseks. Keskmise palga vahe näiteks Soomega on suurem kui kolm korda. Kuni see proportsioon püsib, ei peatu väljaränne.
Odava allhanke tegemise ja kasumi maksustamata väljavoolu tingimustes ei jõua me iialgi lääne elatustasemeni. Riiklike prioriteetide asetus ja mõtteviis vajab olulist paradigma muutust. Paljas kokkuhoid probleeme ei lahenda. Riigi poolt pakutavate teenuste ja kohustuste jätkuv koomaletõmbamine, maksutõusud jne. tähendavad tagasilööki majandusarengule. Olukorra lahendamiseks tuleb nõiaringist välja murda.
Kui tahame püsima jääda, tuleb esikohale seada rahvuslik majandus, seda toetav haridussüsteem, töökohtade loomine, sissetulekute tõstmine, demograafilist kriisi pärssiv ja rahvastiku taastootmist toetav sotsiaalsüsteem, ühesõnaga eesti rahva ja riigi huvid. Kui majandusarengu tagamiseks tuleb riigil laenu võtta, siis peab seda tegema. Targalt. Eesti inimestes tuleb kindlustada usk oma riigi majanduslikku ja sotsiaalsesse tulevikku. Peame seadusandluse ja rahad koondama valupunktidesse ning kujundama välja ja sisustama efektiivsed vahendid meie rahvuslike eesmärkide saavutamiseks. Probleemide ees ei saa silmi kinni pigistada.
Ilma muutusteta poliitilisel maastikul pole seda ilmselgelt võimalik läbi viia. Niikaua kui riigijuhtide prioriteedid on suunatud mujale ja põhieesmärgid ei näi kedagi huvitavat, ei ole muud oodata kui hetke, mil lukustab ukse viimane tööealine eestlane. Mis saab siis?
Avaldatud: Õhtuleht 2.04.2013http://www.ohtuleht.ee/515617
