Eerik Purje. Kuldse ajastu kaksikud. Tallinn: Argo. 264 lk.
Olin õhtul voodisse visates lugenud Eerik Purje mälestusteraamatust vaevalt esimesed paarkümmend lehekülge, kui ajasin end uudishimust jälle üles, et Regio atlasest järele uurida, kus siis täpsemalt asub see Kõnnu – autori sünnikodu ja lapsepõlvemaa. Jah, kui tulla ülevalt piki Peipsi kallast läbi Alatskivi Tartu poole ja siis Koosalt Varnja peale keerata, peakski Kõnnu küla otse tee äärde jääma. Miks polnud ma küll kunagi sattunud sellesse paika, kus elasid Noppi Kristjan, Jensi Jota, Vanapagan, Borka, Veksli Vetska ja kõik need teised värvikad tüübid, kelle pildid Eerik sooja huumoriga raamatusse on visandanud? Ega ma vist leiakski ju neid mehi sealt enam eest – nad jäid sellesse „kuldsesse aega“, kui autor oli ise alles poisike ja külameeste lugusid koos „kaksikvend“ Evaldiga suurte silmadega kõrvalt jälgis ning endasse ahmis.
Eerik Purje sündis 1927. aastal. Kui täna sellele ajale tagasi vaadata, siis olid kõik Eestimaa külad täis elu ja inimesi, nii nagu jõed ja järved kubisesid kaladest – viska aga noot sisse ja ole mees, kas jaksad välja tõmmata. Küllap oli nii ka kõikide nende lõppematute külalugudega, mida autor kogu elu oma mälulaekas on kandnud ja nüüd lugejale vahendab. Selliseid väikseid tõsielunovelle on raamatus rohkelt. Kasvõi näiteks see, kuidas Noppi Kristjan oma naisega päevast päeva Haydni „Üllatussümfooniat“ mängis: Eks Noppi Kristjani küljeluu oli päeviti mehe vastu parasjagu sappi hinge kogunud, mis õhtuks hakkas üle ääre ajama. Kukkus mehe kallal järama, ikka vaikse ühtlase jõminaga, millest peremees seina taga sõnagi aru ei saanud, aga siis tuli vana Kristjani fortissimo oma täies selguses: „MESSA LÕUGAD!“ Pisut ülekohtune väljend, sest lõugamist polnud kuskil, aga muusikasse tuli igatahes paus. Raasukese aja pärast algas sümfoonia uuesti, ikka „jõmm-jõmm-jõmm-jõmm-jõmm... MESSA LÕUGAD!“ Kes soovib, võib meie küla kultuurilise tegevuse peale nina kirtsutada, aga ma küsin siiski, mida nüüdsel ajal sealt telekast paremat tuleb(lk 24).
Selleks, et üht paika külastada, ei pea seal olema alati uhket mõisa, kindlusevaremeid, rändrahnu või kultusekivi, teinekord piisab väikesest lugemismuljest, mis muudab lugeja jaoks elavaks sealkandis kunagi elanud lihtsad inimesed. Nii on ka Eerik Purje Kõnnuga. Raamat äratab soovi see Peipsi lähedane küla kindlasti üles otsida, seal peatuda ja ringi vaadata.
Vaid seitseteist aastat sai Eerik oma kodukülas kasvada, siis viis elu teda Eestist ligi pooleks sajandiks eemale. Kuivõrd lühike aeg oli tegelikult see esimesed kakskümmend aastat Eesti iseseisvust, saame tajuda alles nüüd, kus oleme jälle kaks aastakümmet vabad olnud.
Eerik Purje jutustab oma lugu eluterve huumoriga. Huumorimeel on omadus, mis mälestustele kõvasti kasuks tuleb, sest annab lugudele loomuliku tooni ega lase kalduda paatosesse. Sümpaatne on joon, kuidas vana mees räägib oma lapsepõlvekogemuste põhjal põlistest eluväärtustest, ilma et osutaks manitsevalt näpuga tänasesse päeva: Vanemate inimeste respekteerimist nõuti minuaegsetelt lastelt kindlalt ja tingimusteta. Selles nähti midagi nii endastmõistetavat, et seda üldse ei arutatud ega peetud tarvilikuks põhjendada. See oli iidne arusaam, mille vastu eksinut vaadeldi ja koheldi kui inimest, kes oli elu ristteel astunud esimesed sammud täieliku raiskumineku suunas. Väikesest ninatarkuse annusest numbrit ei tehtud, targa nina pihta anti kerge hoiatav nips, kuid niipea kui ninatarkus ülbuseks arenes, läks lugu kurjaks. Elutarkust hinnati, koolitarkust salliti, ninatarkust põlastati.
Kui elavaisse täiskasvanuisse tuli suhtuda lugupidamisega, siis surnute võim oli veel suurem. Neile kuulus täielik respekt (lk 60–61).
Kui ma näen ja kuulen täna enda ümber pidevalt lugusid, kuidas õpetajatel koolis üksikute kasvuraskustega õpilastega toimetulemiseks käed abitult rippu langevad ja väike põrguline nii kaasõpilasi kui ka õpetajaid mõnuga terroriseerib, sest ta tunnetab oma karistamatust demokraatlikus maailmas, kus seadus on pigem tema kui õpetaja poolt, siis mõtlen küll, kui kaugele ulatub ühiskonna taluvuspiir. Lugesin Eerik Purje raamatut samal ajal, kui Õpetajate Lehes ilmus Jaak Urmeti (Wimbergi) artikkel „Tänapäeva vatitupsulapsed ja päris elu“ (ÕL 2. 09. 2011) – pealkiri ütleb juba kõik. Kirjanik Wimberg (sündinud Eerik Purjest üle poole sajandi hiljem) meenutab oma suvesid maal vanaema juures ja võrdleb seda praeguse ajaga. Ei olnud tegelikult palju vahet, kuidas möödusid ühe tavalise poisi seiklusi täis mängu- ja töösuved 1930. aastate Eesti Vabariigis ja pool sajandit hiljem 80ndate okupeeritud Eestis. Suur muutus on toimunud peamiselt viimasel kümnendil.
Eerik Purje lapsepõlvekodus ja -külas olid väga kindlalt paigas põlised pereväärtused. Kui isa juhtus kord meeste seltsis lõõpima, et kui uus kord kuulutab kiriklikud abielud kehtetuks, siis on hõlbus naise juurest jalga lasta, jättis see naljatamist pealt kuulanud poisi hinge sügava jälje: Perekonna kokkukuuluvustunne oli nii tugev, et selline jutt kohutas isegi naljana. (---) Et perekonnapea sureb, olgu kui tahes noorelt, on kurb, kuid mõistetav – inimesed surevad ikka ja kõik ei tarvitse vanaks elada. Kuid et keegi jätab oma pere sinnapaika ja lihtsalt jalutab minema – ei, see polnud võimalik, see polnud mõeldav. Tunne, mis mu poisihinges tollal tekkis, on veel praegugi, vanas eas, sama elav ja mõistmatus sama ehe (lk 99).
Raamatu teises pooles, mis räägib Eerik Purje sõja- ja rännuaastatest, seletab autor mõned Eesti ajaloo pöördepunktid selgete näidete varal lihtsalt ära. Kuidas muuutus eestlaste saksavaenulikkus vaid paari aastaga veendunud venevaenulikkuseks. Hävituspataljoni ilmumine halvas ka kõige süütumad inimesed ja tekitas surmahirmu, ehkki ka siin tuli ette tragikoomilisi seiku. Nimelt pidasid hävituspataljoni mehed väikest karjapoissi Eerikut saksa spiooniks, kuna leidsid tema asjade hulgast ruudulise vihiku, mis sisaldas nende arvates salakoode. Kirgliku ristsõnahuvilisena oli Eerik ajakirjast vihikusse ümber kirjutanud ristsõnu. Õige vastuse leidnud, kriipsutas ta tähenduse maha: Hakkasid vanaperenaist pinnima: „Mida see tähendab: 56 paremale – Saar Põhja-Jäämeres? Ja miks on see maha tõmmatud?“ – „Oi jumal, kust mina tean. Karjapoisi oma, ütleb, et mõistatused.“ – „Küll me juba mõistatame! Kes see karjapoiss teil on? Kas mõne kulaku poeg?“ – „Kus sa sellega,“ läks vanaperenaine julgemaks, „kulak nüüd oma last teisele karja annab! Kohaliku sepa poeg on.” – „No seda poissi me veel vaatame! Võtame vihiku kaasa, meil on eksperdid olemas, kes kõik salakirjad lahendavad (lk 104).“
Hävituspataljoni ebainimlik julmus pani sakslasi ootama kui vabastajaid. Ja siis nad lõpuks saabusid, need sakslased. Äsjased vaenlased, nüüd vabastajad. Tänapäeva lugeja võib sellesse väljendusse suhtuda irooniliselt, kuid igaüks, kes 1941. aasta suve sündmused Eesti pinnal läbi elas, mõistab eesti rahva sellist suhtumist uutesse okupantidesse (lk 105-106).
Elu pooleldi lindpriina sõjajärgses suures segaduses, Saksamaa põgenikelaagrite näljas ja viletsuses mõjuvad tänasele lugejale kõige ängistavamalt, ehkki ka siin ei jäta naljasoon Eerikut maha ja küllap see aitas neil rasketel hetkedel mitte murduda ja ellu jääda.
Viimastes peatükkides kujutab Eerik taaskohtumist kaotatud kodumaaga. Raamatu huumoriküllast tooni pideva allhoovusena saatev nukrus lööb nüüd „Tagasivaates“ tugevamalt välja. Autor tunneb kohustust vastata jutustust lõpetades nii lugejatele kui ka iseendale, miks ta ikkagi lahkus sel saatuslikul aastal kodumaalt. Kuid tegelikult oli Eerik Purje selle vastuse kogu eelneva meenutuslooga juba andnud – see kiiret otsustust nõudnud minek Eestist suures sõjasegaduses oli lõppkokkuvõttes väga valulik lahtirebimine kaotatud kodupaigast, mille valu pärast sõjašokki järjest tugevamalt välja lõi. Ehk nagu küsib Eerik ise: Ja millega kustutada hingenälga, mis just siis hakkas eriti teravalt tunda andma, kui ihul oma osa käes (lk 252)?
Olen sündinud „kuldse ajastu kaksikutest“ täpselt nelikümmend aastat hiljem – „kuldsetel kuuekümnendatel“ ja senine elu on möödunud Eeriku noorusega võrreldes omamoodi peegelpildis: lapsepõlv kommunismi võimu all ning viimased kakskümmend aastat vabas Eestis. Kui ma olen perega suvel oma maakodus Järvamaal Endla soostiku serval, siis puhkuse lõppedes taas Tallinnasse minekuks valmistudes tabab mind alati seletamatu äng – kahjutunne maalt lahkumise pärast. Ikka tuleb minna sinna linnakärasse just siis, kui maale saabub hilissuvine rahu ja vaikus. Nüüd sain teada ka selle tunde nime, mis mind iga suve lõpus tabab. Eerik Purje on nimetanud seda hingenäljaks. Piinlik mõelda, et ma võin oma hingenälga kustutada kasvõi igal nädalavahetusel maale sõites, samal ajal kui Eerik ja tema saatusekaaslased pidid seda taluma pool sajandit ja tegelikult praegugi veel.
Igal juhul müts maha nende meenutuste eest ja muidugi ootab Kõnnu avastamist!
MILLEGA KUSTUTADA HINGENÄLGA?
Kultuur
TRENDING
