Ühiskonna-alase ettevalmistuseta poliitikutel pole kuigi kerge näha inimest ja inimkooslusi, tegevusi, suhteid ja suhtetoimeid, ohte ja võimalusi eri regulatsiooni- ja juhtimistasanditel.
Millegipärast on hakatud Riigikogu liikmeid "poliitikuks" kutsuma. Hiljuti tunnistas Mihkel Raud avalikult, et on poliitikuna läbi kukkunud ja tuli Riigikogust ära. Ajakirjanduses väideti, et Raud tuli ära poliitikast. Nii saavad rääkida-kirjutada isikud, kellel pole veel olnud õnne ja aega mõelda, millest siis jutt käib kui räägitakse poliitikast ja poliitikutest.
Riigis on oluline nii sise- kui välispoliitika, majandus- ja sotisaalpoliitika, hariduspoliitika, tervishoiapoliitika, teaduspoliitika, rahvuspoliitika, kultuuripoliitika, maksupoiiitika jne. Igaüks meist ajab mingit poliitikat. Ära võib tulla Riigikogust või ka erakonnast, aga see ei tähenda, et ühtlasi lahkus ta ka poliitikast.
Muidugi, võib juhtuda ka seda, et igasugune poliitika ajab iiveldama ja ka kogu elu muutub mõttetuks ja vastikuks. Absurdisituatsiooni sattunud inimene võib elamisele eelistada lahkumist siit ilmast.
"Poliitilisteks otsusteks" peetakse selliseid meelevaldseid eelistusi, mida otsustajad põhjendama ei vaevu ( mida muul viisil põhjendada ei saa või ei oska). Poliitika toimib koos õigusega. Õigus kui stabiliseeriv jõud saab ühiskonnas ja kultuuris toimida kas vägivalla või õigluse atribuudina.
Poliitikute hulgas on nii pühendunud rahvuslasi kui ka kosmopoliite, nii ausaid kui valelikke... Üldsus nimetab poliitikuks enamasti neid, kes pole asjatundlikud ühelgi alal. Poliitikuid eristavaks tunnuseks on siiski mitte asjatundlikkus või võhiklikkus, vaid häbitu hoolimatus ja rõhutatult eitav hoiak igasuguse õppimise suhtes.
Kui rahvas saaks TEGELIKULT osaleda valimistes (oleks eelistusotsuste tegemiseks küllalt haritud, informeeritud ja kogenud) ja riigis kehtiks kompetentsuse printsiip, ei saaks petuskeemide abil kõrgema seadusandliku kogu liikmeks ükski isik.
Sel juhul oleks lootust, et Eestil õnnestub taas arenguteele tagasi pääseda.
Ülo Vooglaid
