Jaanuar 2015, nr 1 Sellist väidet kuuleb palju ja kindlasti uhkusega hääletoonis. Kas see ei kõla ligikaudu sarnaselt fraasile «olen loll ja keeldun muutumast»?
http://www.ajakiri.ut.ee/artik... Narva kolledžis toimus 2007. aastal üritus, mille mõte oli partnerite ja sõpradega veidi arutada, kuidas edasi liikuda. Sinna oli kutsutud ligi 30 inimest. Tagasihoidlik ruum kolledži vana maja koridori lõpus. Korraldajatele üllatuseks tuli kohale neli riigikogu liiget, mitme õppeasutuse juhid, ajakirjanduse ning ministeeriumi esindajad ja loomulikult veidi oma maja inimesi. See oli erakordselt väärtuslik kohtumine ja tollaseid soovitusi kasutame osaliselt siiamaani.
Veel kuid hiljem oli kuulda kuluaarides kommentaare, et narvakad kutsusid külla ja lasksid endale halvasti öelda. Tegelikult lasime endale öelda, mida saaks paremini ja rohkem teha. See on minu esimene mälestus sellest, kuidas Narva kolledžis arvestatakse tagasisidega ja kuidas seda ka ise küsitakse. Nüüd, tagasivaates võin öelda, et see on tegutsemise stiil, mitte ühekordsete projektide jada.
Just praegu on valmimas järjekordne tööandjate tagasisideuuringu raport klassiõpetaja eriala kohta. Seda pole jõutud veel tutvustadagi. Eelmisel õppeaastal korraldati uuring noorsootöö eriala ning koolieelse lasteasutuse õpetaja mitmekeelses õppekeskkonnas eriala kohta. Veidi varem tegime väiksema uuringu kohaliku omavalitsuse korralduse õppekava tööandjate tagasisidest. Lisaks tööandjatele arvestame pidevalt üliõpilaste tagasisidega, mis on ülikoolis keskselt korraldatud. Neist kahest tagasisidest ja nende arvestamisest kirjutangi nüüd veidi põhjalikumalt.
Tööandjate tagasisidekontseptsiooni on välja töötanud kolledži asjaajamise lektor Jelena Rootamm-Valter, andmetöötluse osas on panustanud meie külalisõppejõud Igor Kostjukevitš ning andmete kogumisel on aidanud projektijuht Olga Andreitšuk, kes on ka noorsootöö eriala vilistlane. Arusaadavalt on uuringus käsitletud ainult tööandjate kitsaid huvisid, mistõttu ei saa neid valimatult rakendada. Ikka tuleb jälgida suuremat pilti, sealhulgas kõrgharidusstandardit ja valdkondade tulevikuplaane. Tööandjate huvi on, et ülikooli lõpetanud spetsialisti teadmised ning oskused vastaksid praegustele ja tulevastele tegelikele tööülesannetele. Uuringus keskenduti ainult praegustele ülesannetele.
Valimis olid vilistlased, kelle õppetulemused erinesid ning kes töötasid erialalisel või mitteerialalisel ametikohal. Tööandjalt küsiti kõigi õppekava õpiväljundite rakendamise kohta ning hinnangut nende täitmisele. Võrreldi ka praktikajuhendaja hinnangut tööandja omaga.
Kvantitatiivse osa põhjal sai teha järelduse, et mida paremini on üliõpilane õppinud, seda kõrgemalt hindavad tööandjad õpiväljundite kasutamist. See ei ole üllatav, kuid siiski julgustav. Kuna statistiliselt polnud usaldusväärsus kuigi suur, täiendati andmeid kvalitatiivse infoga. Näiteks selgus intervjuudest, et kui tööandja arvates vilistlane ei oska mõnda tööd, siis talle ka sellist korraldust ei anta. Siinkohal saab võrrelda üliõpilaste praktikamuljeid. Nimelt on üliõpilased märkinud, et neil ei lubatud paljusid asju teha, mistõttu nad neid ka ei õppinud.
Siinkohal ei hakka välja tooma kõiki järeldusi, mida oleme saanud rakendada õppetöös ja õppekavaarenduses. Need on täiesti konkreetsed asjad, nagu väikelaste pedagoogika senine vähesus õppekavas, koostööoskuse mõningane nõrkus, organisatsioonikäitumine. Lisaks konkreetsele parendustegevusele on muidugi hea teada, et liigume ikka õiges suunas.
Üliõpilaste tagasisidet õppeainetele küsitakse teadupärast iga semestri lõpus terves ülikoolis ühtemoodi. Kuidas ja mida nende andmetega edasi tehakse, varieerub teaduskondades ja kolledžites vähesel määral. Ei oskagi öelda, miks me igasugust tagasisidet nii tõsiselt võtame. Aga me tõesti võtame. Võimalik, et siin maailmaserval tegutsedes tunneme suuremat vajadust end tõestada.
Igatahes analüüsime üliõpilaste tagasisidet sõna otseses mõttes risti-rästi. Loomulik, et tagasisidega tutvub õppejõud ise ja teeb oma järeldused. Programmijuhid teevad detailse ülevaate oma eriala ainete tulemustest, tuues välja nn tugevaimad ja nõrgimad ained ja õppejõud. Sama teevad lektoraatide juhid oma üksuse töötajate kohta. Õppedirektor (ehk mina) teeb nende põhjal üldistuse, mis sisaldab enimnimetatud puudujääke. Seda üldistust tutvustatakse ja arutatakse nii suuremas kui ka väiksemas ringis ning tehakse järeldused järgneva perioodi ühiskoolituste kohta.
Detailseid ülevaateid kasutatakse arenguvestlustel, mis toimuvad igal aastal kõigi töötajatega. Nende põhjal määratakse lisaks ühiskoolitusele ka individuaalsed koolitused. Nii on meil toimunud juhendamise ja õppemeetodite rikastamise koolitus ning tulemas on ka loovusteemaline. Just selle artikli kirjutamise päeval on meil esimene kollegiaalse tagasiside loenguvaatlus, mis on samuti üks väärt koolitusvorm. Õppejõud lubavad enda loengusse vaatlema kolleegid, kes siis tagasisidet annavad. See omakorda harjutab tagasiside andmist, mis on kasulik oskus ka õppejõule üliõpilastega suheldes.
Niisiis, mida me ka ei teeks, kui me teeme seda läbimõeldult ja siiralt, siis võidavad nii üliõpilased, õppejõud kui ka tööandjad. Kui meid ei huvitaks, mida meist arvatakse, siis muuhulgas ei teaks me ka seda, mida head meist arvatakse. Mida rohkem suudame arvestada konstruktiivse kriitikaga, seda rohkem arvatakse meist head. Mis meil saab selle vastu olla?
