Jüri Saare arvates ei saa üle ega ümber lähimineviku tõlgendamisest, sest minevik kestab paratamatult edasi olevikus, kus veel elavad konkreetse kogemusega inimesed ning kus jätkavad oma eksistentsi ka läinud ajastu mentaalsed struktuurid. Viimasel ajal on aktiivselt lähimineviku teemadel hakanud sõna võtma endised erineva tasandi ideoloogiatöötajad. Saar viitab seejuures eriti Jaak Alliku, aga ka Rein Veidemanni artiklitele.
Nähtust, kus omaaegsed kommunistid-ideoloogid pattu ei kahetse ega vähemalt delikaatselt ei vaiki, vaid oma varasemat tegevust lärmakalt õigustada püüavad, nimetab ta „Alliku fenomeniks“. Selle olemus seisneb järgmises. Esiteks aetakse segamini ohvrid ja kurjategijad. Teiseks püütakse sisendada ideed, et kui ebaõiglus kestab pikka aega, toimub ajapikku paratamatult normaliseerumine ning varasem ebaõiglus ja ebaausus muutuvad ühel hetkel õigluseks ja aususeks. Kolmandaks solvatakse sel viisil tuhandeid süütuid inimesi, keda represseeriti ja kel puudus võimalus reaalse vastupanu osutamiseks.
Neljandaks tähendab nõukogude perioodi õigustamine praegustes tingimustes tegelikult sõnavabaduse kuritarvitamist (midagi sarnast holokausti eitamisega), millega kipuvad tegelema just need, kes omal ajal toetasid nõukogude võimu.
Kaugemalt vaadates oli terve Nõukogude riik ja sealsete inimeste olukord sarnane vanglaeluga. Vanglas peavad olema ka vangivalvurid. N. Liidu kangelane Arnold Meri kuulub loomulikult omaaegsete „valvurite“ hulka, ükskõik kui paratamatuks ja humanistlikuks ta oma osalemist küüditamisaktsioonis ka täna ei nimetaks. Ja sama peab paraku ütlema ekspresident Arnold Rüütli kohta. Muidugi oli mõni süsteemi „valvur“ kurjem ja mõni parema südamega kui teine, aga asja olemust see ei muuda. Nagu ka see, et tippkommunistid saatsid oma kaaslasi hukka. Selliste katsumuste ohvreid ei saa pidada vabadusvõitlejateks ega ka nõukogude võimu ohvriteks.
Kuigi vanglas kinnipeetavad „vanglastuvad“ mingil määral, tuleb eristada selle eri astmeid, s.t. vangla mõju on individuaalne ja mitte kõik vangid ei kohane ühesuguse intensiivsuse ja kiirusega.
Tollase elu üldreegel oli, et mida paremini taheti hakkama saada, seda suurem pidi olema koostöö võimudega, mida ei tee olematuks faktidega manipuleerimine. Võib nentida, et enamik inimesi piirdus tollal vaid väiksemate, enamasti vältimatute kompromissidega. Just seda ruttavad ära kasutama tänased nõukogude aja kaitsjad, kes meenutavad näiteks laste ja noorte pea 100%-list kuulumist oktoobrilaste ja pioneeride hulka alates 1960. aastate lõpust. Ka siis, kui tänaselt positsioonilt vaadatuna ulatus inimeste kompromiss mõnikord kaugemale hädavajalikust, ei vastuta selle eest mitte ohvrid, vaid alati need, kes n-ö vanglatingimused lõid ning sellest kasu lõikasid.
Mis puutub Allikusse kui tublisse kommunisti, siis tema hinnangud ja väited, eriti pagulaste ja küüditatute kohta, näitavad ilmekalt, mis juhtub siis, kui varasematel ideoloogidel tekib karistamatuse tunne ja neil lubatakse nõukogude võimu kunagiste ohvrite üle jätkuvalt irvitada. Süüdistada avalikult ohvrit kurjategija eest põgenemises ja ellujäämises, on tegevus, mis peaks autorile tegelikult tooma kaasa tõsiseid tagajärgi ja avaliku vabandamise nõude.
Sel kombel püütakse siiani nõukogude perioodi suhtes hämada ja põhistada Eesti lähimineviku käsitlemisel kehtivat rahvusvahelise suhtlemise printsiipi, et ex factis ius oritur – faktidest sünnib õigus. See tähendab, et kui mingi faktiline olukord on kestnud piisavalt kaua, siis tuleb see seadustada ka õiguslikult. Asjaosaline (okupatsiooni ohver) peab ise olema olukorraga nõus.
Rahvusvaheline üldsus aktsepteerib aga seda, et võõrast territooriumi on vallatud segamatult suhteliselt pikka. Just selline pidi olema üks Gorbatshovi-aegse perestroika resultaatidest Balti riikides 1980. aastate teisel poolel. Just niisugust olukorda püüdsid Eesti kommunistid enne 1991. augustiputshi tekitada, et mõnede protseduuridega (nt uus liiduleping) legitimeerida kogu Nõukogude okupatsiooni periood ja selle pärand Eestis.
On aga raske ette kujutada viljakat koostööd nendega, kes peavad N. Liidu lagunemist XX sajandi suurimaks geopoliitiliseks tragöödiaks, ning nende vahel, kes hindavad punaimpeeriumi kokkulangemist kui vaba Eesti taassünni kõige tähtsamat eeldust. Sisuliselt tähendaks see Eesti Vabariigi tänase legitiimsuse üle diskuteerimist.