Eestlaste hulgas on ilmselt oma jagu erineva vanuse, haridustaseme ja erinevate riiklike kohustustega isikuid, kelle soovil peaksime „sõlmima rahu oma minevikuga”. Mida see rahu endas kätkeb, ei ole tähelepanu äratavalt veel avaldatud. Arvata võib, et hingerahu saamiseks tuleb õigustatuks pidada kõike, mida Eesti riigivõim on alates augustist 1991 kuni tänaseni hästi teinud, kuid veelgi rohkem kõike, mida polnud vaja teha, aga ikkagi tehti ning kõike, mis on jäetud ilma mõistliku põhjuseta tegemata.
Juuni 1940 ja augusti 1991 vaheline aeg oli oma minevikuga rahu sõlmida tahtjate meelest „nõukogude aeg, kus oli lisaks kurjusele ja kõigele muule halvale ka palju head”. Minu eakaaslased, kes on ka enne juunit 1940 elanud aastal 1918 loodud Eesti Vabariigis, ei saa mitte kuidagi Nõukogude Liidu väga räiget ja väga pikka, tõelisi inimõigusi rängalt rikkuvat okupatsiooniaega pidada ei nõukogude ega nõuka ajaks. Vaatamata vähestele kommunismiideoloogia heakskiitjatele, eestlaste enamus ise ei oleks hakanud kommunismiehitajaks ega nõukogude riiki looma. (Kõik kirjutises esitatud osundid oma minevikuga rahu sõlmimise teemal on Indrek Neivelti väited Postimehes 15.05.18)
Väidet, et okupatsiooniaastatel olid paljud eestlased olnud tublid töötegijad, võib õigustatuks pidada. Ent enamus hoolsaid töötajaid taotles arvatavasti siiski isikliku elujärje parendamist või valitsejate heakskiitu. Täiesti kohatu on väita, et „50. aastal, kui Eesti Vabariik nagu oli ja nagu ei olnud ka”, oli töökatel eestlastel võimalik riigi üldist, aastal 1939 olnud, elujärge edasi arendada. Olen üks neist, kes sügisel 1944 Rootsis asüüli palus ning elas seitse aastat seal. Minu vanemate põlvkond hindas okupatsioonieelse Eesti majanduslikku olukorda enam-vähem võrdseks sellega, mida nad aastal 1945 Rootsis nägid ning mida ka mina küllaltki laialdaselt Rootsis ringi rännates ja oma töökohtades olin märganud. Aastaks 1991 oli olukord vägivaldselt moodustatud ENSV-s jäänud kaugele maha sellest, milleni Rootsi oli arenenud ja milleni või millest kaugemale oleks Eesti arenenud, kui Nõukogude Liidu okupatsiooni poleks olnud. Oma maa peremeheks saanud eestlased olid muutnud küllaltki viletsas majanduslikus olukorras olnud Vene tsaaririigi osa kahekümne aastaga normaalseks Lääne-Euroopa riigiks. Okupatsioonieelse riigi edasi arendamine poole sajandi vältel oleks tõenäoselt rahvusvahelist tähelepanu äratav olnud. Nüüd on võimalik vaid tõdeda, et Nõukogude Liidu okupatsioon oli eestlaste riigile suur taandareng.
Nõukogude Liit tekitas Eestile suuri kahjusid ja kahjustusi mitmes valdkonnas. Ülimalt jõhkralt läbiviidud eestlaste massilise hävitamise ning väga pika taandarengu kõrval on veel üks valdkond, mille ennistamine varemolnuks nõuab suuri kulutusi, erakorralist tahet ning sellel tahtel põhinevat mitme põlvkonna tööd ja vaeva. Eesti Vabariik loodi sajandite vältel põlvest põlve edasi antud soovist olla taas oma esivanemate poolt haritud maa peremees. Vabadussõja võit võimaldaski Eestil kujuneda pelgalt kahekümne aastaga arenenud põllumajanduslikuks riigiks. Nõukogude Liit hävitas, peamiselt oma pereliikmete hoole, vaeva ja vahel ka rõõmuga peetud, kogu riiki hõlmavad, sada nelikümmend tuhat talu.
Eesti iseseisvuse ennistajad ning tänaseni olnud riigivõimu rakendajad ja peavoolu ajakirjandus pole aga kahekümne seitsme aasta vältel vist mitte kordagi tajunud ja avalikult käsitlenud, kuidas eesti talude hävitamine saab veel väga mitme põlvkonna vältel oluliselt pärssida Eesti arengut.
Aastal 1959 trükitud Eesti Kirjanike Kooperatiivi koguteose „Eesti talu” toimetajad on raamatu saates öelnud: „Kui eesti talu tänapäeval on hävitatud sellisena nagu teda nägime oma elu õnnelikemail päevil, koos ta hoonete, õuede ja aedadega, koos rõõmsa töö ja tegevusega eesti põllumehele kuuluvail nurmedel, siis on eesti talust ka praegu veel alles see nähtamatu osa, mis läbi sajandite on vorminud eesti inimest ja ta elutunnetust, jah, isegi kujundanud eestluse olemust ning selle kaudu juhtinud ta saatustki … eesti talu oli sooja leegiga küdev kodukolle kogu meie riigile ja rahvale.”
Okupatsioonieelse Eesti linnade elanikudki, umbes üks kolmandik elanike koguarvust, olid suures ulatuses maalt pärit. Toona ei teatud, mida tähendas sõna ääremaa. Vilgas omakultuuri viljelemine hõlmas kogu riiki. Suurematel pühadel ei mindud linnadest maale külla, vaid sõideti koju. Pärast kõigi talude hävitamist elati ja töötati maal ligi pool sajandit vägivaldselt loodud kolhoosides. Aastal 1991 saabunud vabaduse tuhinas likvideeritud kolhooside asemel on nüüd maal vaid paarkümmend tuhat väiketalu ja umbes tuhat üle 100 hektari pindalaga peamiselt eksporditavate põllumajandustoodete tööstust. Me ei tea, kas kunagi võib tekkida taas piisav arv eesti talusid, mis: varustaksid kogu riigi rahvast põhiliste toiduainetega; ekspordiks võid, mune, peekonit ja muudki, mida saab taludes kasvatada; kus enamus tööde tegijad saaksid olla talupere liikmed; oleks koduks, kuhu linna elama asunud pereliikmed pühadeks sõidaksid.
Küllaltki tõenäoselt on nooremate eestlaste, kuid ka osa keskealiste, teadmised okupatsioonieelsest ajast ning Nõukogude Liidu vägivallast ja tõeliste inimõiguste rikkumistest väga pealiskaudsed. Riigivõim ja avalik meedia on justkui arvanud, et minevikus olnu meenutamine võib takistada Eesti „multikultuurseks” arendamist. Paljud neist, kes rahu sõlmida tahtjate kinnituse kohaselt „nõukogude ajal siinset elu arendasid” on augustist 1991 alates asunud Eesti riigivõimu rakendama – tajumata, et eesti rahvuse saatus oleneb väga suurel määral sellest, kas Eesti Vabariik ennistatakse okupatsioonieelselt olnuna maa-alal ning rahvusriigina või mitte. Igati arusaadavalt võivad Eesti rahvusriigis, nii nagu okupatsioonieelses Eestis, vähemusrahvused oma keelt ja kultuuri viljeleda endi ühiskondliku korralduse kohaselt. Täiesti mõttetu on aga teistest rahvustest sisserändajaid riiklike lõimimiskavade ja –hoogtööde korras püüda eestlasteks muuta ja/või eestlasi mõjutada kõiki erinevusi rikastavaks pidama. Inimesed saavad oma rahvuse hüljata ja teise rahvusse integreeruda vaid siis, kui nad ise seda õigeks peavad ning ise selleks vaeva näevad.
Kui Eestit ei ennistata aastal 1939 olnud rahvusriigina ning kui okupatsioonikahjude hüvitamise nõue jäetakse esitamata, siis võivad Venemaad Euroopa vabastajaks pidajad tõepoolest arvata, et aastal 1991 Nõukogude Liidust lahkunud ENSV muutis oma nime Eesti Vabariigiks. Olles kogu okupatsiooniaja vältel tunnustatud de iure staatuses eksisteeriva riigina, on kindlasti vaja nüüd olla de facto just nende põhimõtete kohaselt, mis olid rakendatud Eestis enne juunit 1940.
Marie Under on pärast juunit 1940 tekitatud olukorra kohta öelnud:
Meilt palju võetud – /siiski meile jäi,/
me uhkus, au ning viha: /seiskem püsti päi!”
On viimane aeg hakata seisma püstipäi, vaadata kaugele tagasi ja ette ning tajuda minevikku just sellisena, nagu seda on teinud meie vaarvanemad ja nagu seda oleksid teinud need kümned tuhanded, keda Nõukogude Liit jõhkralt hukkas või Siberi ülimalt ebainimlikesse orjalaagritesse 10-25 aastaks saatis – süüks pelgalt eestlane olemine.
